Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12. veebruari 2026. a otsuses (3-22-1043) äriühingu ja juhatuse liikme vaheliste rahaliste ülekannete maksustamist ning tõendamiskoormuse jaotust olukorras, kus äriühingust kantud raha kasutamine ettevõtluses ei ole tõendatud. Lahend kujundab olulisel määral praktikat küsimuses, millal võib juhatuse liikme isiklikule pangakontole tehtud väljamakseid käsitada tasuna juhtorgani liikme ülesannete täitmise eest.

Maksuhaldur määras äriühingule maksusumma, leides, et juhatuse liikmele tehtud ülekanded, mida oli kirjeldatud majandusavansi ja laenu tagasimaksetena, kujutasid endast tegelikult varjatud tasu. Väljamaksed olid laekunud juhatuse liikme isiklikule kontole ning äriühing ei olnud deklareerinud töötasu ega juhatuse liikme tasu. Maksuhalduri hinnangul puudusid tõendid selle kohta, et raha oleks kasutatud äriühingu majandustegevuseks, mistõttu loeti väljamaksed netotasuks ning määrati tööjõumaksud.

Haldus- ja ringkonnakohus tühistasid maksuotsuse selles osas, leides, et maksuhaldur ei olnud piisavalt põhjendanud, miks tuleb väljamakseid käsitada just juhatuse liikme tasuna, mitte näiteks ettevõtlusega mitteseotud kuluna või muul viisil maksustatava väljamaksena. Samuti pidasid kohtud võimalikuks, et osa ülekandeid võis olla seotud äritegevuse rahastamisega, kuigi selle kohta puudusid veenvad tõendid.

Riigikohus nende järeldustega valdavas osas ei nõustunud. Kolleegium rõhutas, et maksuhaldur peab küll esitama eluliselt usutava põhjenduse maksude tasumata jätmise kahtluse kohta, kuid pärast sellise kahtluse põhjendamist läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. Kui raha kantakse äriühingust juhatuse liikme isiklikule kontole ja selle kasutamist äriühingu huvides ei tõendata, võib eeldada, et tegemist on tasuga juhtimisülesannete täitmise eest. Seejuures ei ole määrav, kas maksuhaldur suudab tõendada raha kasutamist isiklikeks kulutusteks – piisab sellest, et ettevõtlusega seotus jääb tõendamata.

Riigikohus selgitas ka, et kohus ei saa maksuotsust jõusse jätta teisel õiguslikul alusel kui see, millele maksuhaldur tugines. Juhatuse liikme tasu maksustamine ja ettevõtlusega mitteseotud väljamakse maksustamine on erineva sisuga maksukohustused ning nende asendamine kohtumenetluses muudaks maksuotsuse resolutiivosa, mida kohus teha ei või. Seetõttu tuleb maksuhalduril maksuliik ja õiguslik alus maksuotsuses selgelt määratleda.

Kolleegium leidis siiski, et ühes osas olid madalama astme kohtud õigesti tuvastanud laenusuhte olemasolu. Tõendatud oli konkreetne äriühingule antud laen ja sellele vastav tagasimakse, mistõttu jäi maksuotsus selles ulatuses tühistatuks. Ülejäänud väljamaksete puhul aga ei suutnud äriühing näidata dokumente ega muid tõendeid, mis kinnitaksid raha kasutamist äritegevuses või muudaksid maksuhalduri järelduse põhjendamatuks.

Lahend rõhutab, et juhatuse liikmele tehtud ülekannete puhul on keskse tähtsusega raha liikumise majanduslik sisu, mitte maksekorralduse selgitus või poolte hilisemad väited. Kui äriühing ei suuda usutavalt tõendada väljamakse ettevõtluslikku eesmärki, võib maksuhaldur käsitada seda tasuna ning määrata vastavad tööjõumaksud. Maksuhaldur ei pidanud asuma kontrollima hüpoteesi, et vaidlusalune väljamakse on dividend, sest niisugust hüpoteesi ei esitanud ka maksukohustuslane. Riigikohus on selgitanud, et dividendi väljamakse vormistamise ja tõendamise kohustus on eelkõige äriühingul endal.

Samuti kinnitab otsus, et tõendamiskoormuse ümberpööramine ei ole lubatav – pärast maksuhalduri põhjendatud kahtlust peab just maksumaksja näitama, kuhu ja milleks raha tegelikult kasutati. Lahendiga saab täpsemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.