Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 4. veebruari 2026. a määruses (2-24-8398) äriühingu registrisse ennistamise ja täiendava likvideerimise tingimusi olukorras, kus äriühing on registrist kustutatud pärast pankrotiavalduse menetluse raugemist, kuid hiljem tekib küsimus varem arvestamata jäetud vara olemasolust või väärtusest. Kuigi Riigikohus jättis määruskaebuse menetluslikel põhjustel läbi vaatamata, kasutas kolleegium võimalust kujundada ühtset kohtupraktikat ning anda põhjalikud juhised selliste vaidluste lahendamiseks.

Asja taustaks oli taotlus algatada registrist kustutatud äriühingu täiendav likvideerimine põhjendusega, et äriühingule kuulus jätkuvalt vara ning ta osales kohtumenetlustes, mis võinuksid vara väärtust suurendada. Madalama astme kohtud käsitlesid küsimust erinevalt: esimeses astmes leiti, et pankroti raugemisel oli vara hinnatud väärtusetuks, samas kui ringkonnakohus asus seisukohale, et võimalikku vara tuleb hinnata pankrotimenetluse raamistikus, mitte eraldiseisvas likvideerimismenetluses.

Riigikohus rõhutas, et pankrotiavalduse menetluse raugemine tähendab üldjuhul olukorda, kus võlgnikul ei jätku vara isegi menetluskulude katteks ning ajutine haldur likvideerib äriühingu ilma tavapärase likvideerimismenetluseta. Sellisel juhul võib äriühing registrist kustutada ka siis, kui tal on vähese väärtusega vara. Probleem tekib aga siis, kui pärast kustutamist ilmneb vara, mida ei arvestatud, või selgub, et vara tegelik väärtus oli hinnatud ekslikult.

Ühtse praktika kujundamiseks leidis kolleegium, et sellises olukorras tuleb juhinduda analoogia korras pankrotivara järeljagamise regulatsioonist. See tähendab, et registrisse ennistamine ei ole iseseisev eesmärk, vaid tehniline samm selleks, et võimaldada vara menetlemist kohtu ja halduri kontrolli all. Kui ilmneb arvestatav vara, tuleb äriühing ennistada registrisse ning jätkata menetlust pankrotiõiguslike reeglite kohaselt. See väldib olukorda, kus maksejõuetu äriühingu vara jaotataks hiljem tavapärase likvideerimise korras ilma pankrotimenetlusele omase järelevalveta.

Riigikohus selgitas ka, et täiendava likvideerimise eelduseks on tegelik jaotamata vara olemasolu. Ainuüksi oletus võimaliku vara suurenemisest või pooleliolevatest kohtuvaidlustest ei ole piisav. Avalduse esitaja peab põhistama, et vara väärtus võimaldab katta menetluskulud ning et on olemas isik, kes on valmis vajaduse korral tasuma menetluse jätkamiseks vajaliku deposiidi. Samuti rõhutati, et pankroti raugemise järel kustutatud äriühingu osanikul puudub õigus nõuda järeljagamist, kuigi ta võib juhtida kohtu tähelepanu võimalikule varale.

Kolleegium märkis veel, et pooleliolev kohtumenetlus ei takista pankroti raugemise tõttu äriühingu registrist kustutamist ega saa hiljem iseseisvalt põhjendada äriühingu ennistamist. Lahend annab olulised juhised selle kohta, kuidas eristada täiendavat likvideerimist ja pankrotivara järeljagamist ning kinnitab, et varem arvestamata jäetud vara tuleb menetleda eelkõige pankrotiõiguse põhimõtetest lähtudes, tagades võlausaldajate kaitse ja kohtuliku kontrolli säilimise. Lahendiga saab täpsemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.