fbpx

2020. aasta septembrikuu Õigusuudised

Väiksematel riigihangetel osalemine muudeti lihtsamaks

Riigikogu võttis 17. juulil 2020 vastu Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta riigihangete seadust. Seadusemuudatustega vähendatakse hankijate riigihangetega seotud elektroonilise teabevahetuse kohustust. Seaduse jõustumisega vabanes hankija elektroonilise teabevahetuse kohustusest sellistes riigihangetes, mille maksumus on väike.

Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse eesmärgiks väikese maksumusega riigihangetes lihtsama elektroonilise teabevahetuse võimaldamine, (nt e-kirja teel), millega vähendatakse oluliselt hankijate töökoormust ning pakkujate halduskoormust.

Enne seadusemuudatust kehtinud õigus kohustas kõrge turvatasemega elektroonilist teabevahetust kasutama iga riigihanke puhul, sõltumata maksumusest. Seetõttu pidid hankijad pärast elektroonilise teabevahetuse 100%-list rakendumist viima läbi alates ühe-eurosest ostust minikonkursi riigihangete registris, kui neil ei ole kasutusel mõnda muud nõuetele vastavat süsteemi. Vaatamata spetsiaalsele minikonkursside läbiviimiseks arendatud elektroonilise töökeskkonna, oli väikse maksumusega hangete läbiviimine liialt aeganõudev. Kuivõrd uue keskkonna loomise jaoks vahendeid ei olnud ja seadusandjal oli võimalus seadusemuudatusega osaliste koormust vähendada, lahendatigi tekkinud olukord seaduses sätestatud nõuete leevendamisega.

Jõustunud seadusemuudatuse kohaselt ei ole hankija enam kohustatud kasutama elektroonilist teabevahetust nendes riigihangetes, mille maksumus on väike, st asjade ja teenuste puhul alla 30 000 euro ja ehitustööde puhul alla 60 000 euro. Samuti ei kohaldu enam elektroonilise teabevahetuse kohustus raamlepingu alusel korraldatavates minikonkurssides, kui sõlmitava hankelepingu eeldatav maksumus jääb alla lihthanke piirmäära ehk asjade ja teenuste puhul alla 30 000 euro. Nendes riigihangetes, kus seadus lihthanke piirmäära ette ei näe, kohaldub elektroonilise teabevahetuse kohustus alates riigihanke piirmäärast.

Seadusemuudatust kohaldatakse tagasiulatuvalt, st ka enne muudatuse jõustumist läbiviidud riigihangetele, sõlmitud raamlepingute alusel sõlmitud hankelepingutele, tulevaste hankelepingute sõlmimisele ja riigihangetes, mis on muudatuse jõustumise ajal pooleli, st raamlepingut veel sõlmitud ei ole. Kuivõrd riigihangetes, mis on juba alustatud kehtiva seaduse alusel, ei saa olla sees raamlepingu alusel hankelepingute sõlmimisel minikonkursi korda, mille kohaselt see korraldatakse näiteks e-kirja alusel, on vajalik hilisem hankelepingu muutmine.

Ühes riigihangete seaduse muudatustega võeti vastu ka kunstiteoste tellimise seaduse muudatused, millega tõstetakse piirmäära, alates millest tuleb seoses ehitustööde tellimisega läbi viia ka kunstiteoste tellimine. Seni kehtiv 450 000 euro suurune piirmäär tõsteti 750 000 euroni ning hangitavate kunstiteoste hinna piirmäär tõsteti 65 000 eurolt 110 000 euroni. Lisaks anti keskkonnaministrile volitus kehtestada kohustuslikud keskkonnahoidlikud kriteeriumid hangetes, millega ostetakse mööblit, puhastustooteid ja –teenuseid, kontori IT-seadmeid, koopia- ja joonestuspaberit.

Seadusemuudatus jõustus 15. juulil 2020 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda veebilehtedel: https://www.riigiteataja.ee/akt/108072020002 ja https://www.riigikogu.ee/download/f437504a-2ae2-43fc-a254-f3d8ac12b6f6

Kollektiivleping ei laiene automaatselt tööandjale

Riigikohus asus oma 15 juuni 2020. a lahendis nr 2-18-7821 seisukohale, et sõltumata asjaolust, et töötaja on liitunud kollektiivlepinguga, ei saa sellist kollektiivlepingut automaatselt laiendada tööandjale kes ei ole sellist kollektiivlepingut sõlminud.

Nimetatud lahendis vaidlesid töötaja (bussijuht) ja tööandja (transpordiettevõtja) töölepingu lõppemisest tuleneva hüvitise suuruse üle. Töölepingus kokkulepitud töötasu oli 505 eurot kuus. Samas oli töötaja liitunud Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vahelise kollektiivlepinguga, mille kohaselt oli bussijuhi minimaalne töötasu alates 1. jaanuarist 2018 vähemalt 895 eurot kuus. Tööandja nimetatud kollektiivlepinguga liitunud ei olnud.

Töötaja nõudis suurema hüvitise tasumist tööandjalt just kollektiivlepingust tulenevalt, eelduselt et kuna tööandja on transpordiettevõtja, siis kohaldub tööandjale automaatselt ka Autoettevõtete Liidu ja Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu vaheline kollektiivleping.

Samale seisukohale asusid ka maa- ja ringkonnakohus, leides et kollektiivlepingu järgi on kollektiivlepingus sätestatud töö- ja puhkeaja tingimused ning töö tasustamise tingimused kohustuslikud ja laienevad kõigile ühistranspordiseaduse mõttes sõitjate bussiveoga tegelevatele ja selleks tööjõudu rentivatele tööandjatele ja töötajatele, sõltumata nendega sõlmitud lepingu liigist. Seega laienevad pooltele kollektiivlepingus sätestatud tingimused kollektiivlepingu seaduse (edaspidi KLS) § 4 alusel sõltumata asjaolust, et nad ise ei ole Autoettevõtete Liidu ega Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu liikmed. Ehk, lühidalt kokku võttes, siis kohtud asusid seisukohale, et selline erandlik lepingu laiendamine kolmandatele isikutele on KLS alusel võimalik kuna selle näeb ette KLS ja kuna selle sätte eesmärk on tagada töötajatele kollektiivlepingu pooleks olevate töötajatega samasugused sotsiaalsed garantiid.

Riigikohus aga maa ja ringkonnakohtu põhistustega ei nõustunud. Riigikohus leidus, et KLS tõlgendamisel tuleb arvesse võtta eraõiguses, mh tööõiguses kehtivat lepinguvabaduse põhimõtet ja seda, et seaduses ei ole norme, mis reguleeriksid kollektiivlepingulise tahteavalduseta tööandja õiguste ja huvide arvestamist kollektiivlepingu temale laiendamisel. KLS laiendav tõlgendamine võib eelneva tõttu tuua kaasa tööandja, kellele kollektiivlepingut laiendatakse, kuid kes ei osalenud kollektiivlepingu sõlmimisel ega saanud mõjutada selle tingimuste kujunemist, ettevõtlusvabaduse ja omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive.

Eeltoodust lähtudes asus kolleegium seisukohale, et KLS ei anna kollektiivlepingu sõlminud isikutele õigust tekitada sama lepinguga kohustusi tööandjale, kes ei ole kollektiivlepingu pooleks ega kuulu ka kollektiivlepingu sõlminud tööandjate ühingusse või liitu. Kollektiivlepingu poolte kokkuleppel tööandjale kollektiivlepingu tingimuste laiendamine ja kohustuste panemine on kehtivaid norme järgides võimalik juhul, kui viimane on andnud selleks nõustumuse. Antud juhul aga seda tehtud ei ole.

Lahendiga on võimalik tutvuda veebilehel: https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?fid=270418538

Juhatuse liikme karistusõiguslik vastutus äriühingu kohustuste rikkumise eest

Riigikohus kordas 25. juuni 2020. aasta otsuses nr 4-20-215 oma varasemat seisukohta, et äriühingu poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmist ei saa lugeda selle äriühingu juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks ja juhatuse liikme karistusõiguslikult vastutusele võtmise aluseks ilma eraldi õigusliku aluse olemasoluta.

Viidatud lahendi asjaolude kohaselt karistas Keskkonnainspektsioon äriühingu juhatuse liiget metsaseaduse (edaspidi MS) § 69 lg 1 alusel MS § 37 lg 1 rikkumise eest rahatrahviga põhjusel, et nimetatud juhatuse liige koostas ja allkirjastas äriühingu nimel raieõiguse võõrandamise lepingu tõendamata äriühingu raieõiguse olemasolu.

Juhatuse liikme kaitsja esitas Keskkonnainspektsiooni otsuse peale maakohtule kaebuse otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel juhatuse liikme teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaitsja leidis kaebuse põhjenduses, et juhatuse liige pole raieõiguse tõendamiskohustust rikkunud, sest metsaseadusest ei tulene, et raiet lubavat kannet ei tohi teha raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimise järel. Ühtlasi oli raieõiguse võõrandajaks äriühing, mistõttu oleks juhatuse liikmele etteheidetava väärteo saanud toime panna üksnes äriühing.

Maakohus asus oma otsuses seisukohale, et juhatuse liige pani MS § 69 lg-s 1 kirjeldatud väärteo toime, kuivõrd MS § 37 lg-s 1 sätestatud raieõiguse tõendamise kohustust saab täita üksnes juhul, kui raiet registreeriv kanne või metsakaitseekspertiisi akt on olemas juba enne raieõiguse võõrandamise lepingu sõlmimist. Samuti leidis maakohus, et kaitsja väide üksnes äriühingu võimalikust vastutusest ei ole asjakohane, sest äriühing kui õiguslik abstraktsioon on võimeline tegutsema ainult füüsilise isiku vahendusel. Sellest tulenevalt oli juhatuse liikmel endal samuti raieõiguse tõendamiskohustus. Maakohus küll sedastas, et ka äriühingu vastutus oleks tulnud avada juhatuse liikme tegevusetuse kaudu.

Riigikohus nõustus kaitsjaga osas, et juhatuse liikme suhtes tuleb juhatuse liikme teos väärteo tunnuste puudumise tõttu väärteomenetlus lõpetada maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu varem riigikohtu poolt korduvalt käsitletud põhjustel. Riigikohus selgitas, et äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ning üldjuhul ei tähenda äriühingu poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine seda, et sama kohustust oleks isiklikult rikkunud ka äriühingu juhatuse liige. Juhatuse liikme vastutus äriühingu kohustuste eest nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka isiklikult juhatuse liikmele, millist alust metsaseadus ette ei näe. Lisaks märkis riigikohus, et juhatuse liikme tegutsemiskohustuse tuletamine ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega.

Seega jõudis riigikohus järeldusele, et kuna raieõiguse olemasolu tõendamise kohustus on raieõiguse üleandjal, kelleks käesoleval juhul oli äriühing, ei ole äriühingu juhatuse liige metsaseadust rikkunud, mistõttu ei saa teda ka MS § 69 lg 1 alusel karistada.

Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda veebilehelt: https://rikos.rik.ee/?asjaNr=4-20-215/14

Hannes Küün
partner, vandeadvokaat

**************

Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2020. aasta septembrikuu väljaandes Õigusuudised