Riigikohus selgitas juhatuse liikme vastutust maksuvõla eest
Riigikohus kordas 27. aprillil 2021. aastal tehtud kohtuotsuses Riigikohtu varasemat seisukohta äriühingu juhatuse liikme vastutuse kohta, kui juhatuse liige on põhjustanud äriühingule maksuvõla.
Viidatud kohtuotsuse asjaolude kohaselt põhjustas osaühingu ainuosanik ja juhatuse liige 2015. aasta septembris maksuvõla. Äriühingu eest deklareeriti 2015. a septembril pea 20 000 eurot tasumisele kuuluvat käibemaksu, kuid sellest rohkem kui 19 000 eurot jäeti tasumata. Lisaks võttis 2015. a septembris juhatuse liige äriühingu pangakontolt ning viis äriühingust välja 8080 eurot, mida ei saanud seetõttu kasutada maksude tasumiseks. Pärast seda taandus juhatuse liige äriühingu juhatusest. Sellise käitumisega rikkus endine juhatuse liige tahtlikult kohustust tagada äriühingu rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine, kuna tema tegevuse tõttu jäi täitmata äriühingu maksukohustus 2015. a septembri eest. Seetõttu kohustas Maksu- ja Tolliamet (MTA) 2017. a vastutusotsusega äriühingu endist juhatuse liiget tasuma osaühingu eest osaliselt maksuvõla pea 10 000 euro suuruse summa ulatuses, mis koosnes nii käibemaksuvõlast kui ka intressist.
Endine juhatuse liige (kaebaja) esitas vastutusotsuse peale vaide, mida ei rahuldatud ning pöördus seejärel halduskohtusse. Kaebaja hinnangul tulnuks otsus tühistada, sest 2015. aasta septembri käibedeklaratsioon esitati ajal, mil kaebaja ei olnud enam äriühingu juhatuse liige ning ta polnud äriühinguga seotud. Lisaks leidis kaebaja, et pangakontolt võetud raha kasutati laenu andmiseks eraisikutele ja laen tagastati äriühingule 2015. aasta oktoobris ning dokumendid pangakontolt väljavõetud raha kasutamise kohta andis kaebaja äriühingu osa müümisel üle uuele juhatuse liikmele, pärast mida kaebaja ei kasutanud äriühingu pangakaarti. Halduskohus tühistaski otsuse kaebaja kasuks, kuid ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega taasta kaebaja kohustuse tasuda maksuvõlg, ning Riigikohus nõustus ringkonnakohtu seisukohtadega.
Juhatuse liikme vastu esitatava maksuvõla nõude tekkimise eelduste osas selgitas Riigikohus, et vastutusotsuse võib teha vaid siis, kui juhatuse liikme käitumises on tuvastatud maksukorralduse seaduses sätestatud rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise kohustuse rikkumine, süü vastutuse kohaldamiseks nõutavas vormis ning põhjuslik seos selle teo ja tekkinud tagajärje (maksude maksmata jätmise) vahel. Seejuures kordas Riigikohus ka, et juhatuse liikme vastutust võib kohaldada ainult siis, kui maksuvõlg on tekkinud seetõttu, et juhatuse liige on oma kohustust tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud.
Riigikohtu hinnangul ei nähtunud, et kontolt välja võetud 8080 eurot kasutati osaühingu huvides laenu andmiseks ning see tagastati intressidega osaühingule ning puudusid endise juhatuse liikme väiteid kinnitavad tõendid ja usaldusväärsed ja kontrollitavad selgitused. Samuti täpsustas Riigikohus, et äriühingust raha välja võtnud juhatuse liige ei saa tugineda sellele, et lootis raha välja võttes, et äriühingu rahaline olukord paraneb ja tema teost hoolimata õnnestub maksud tasuda. Seega peab juhatuse liige maksukohustuse tähtaegseks ja täielikuks täitmiseks arvestama võimalusega, et raha väljavõtmisega väheneb äriühingu võime täita maksukohustusi ning see võib põhjustada maksuvõla tekke.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Ettevõtjatele vähem bürokraatiat, aga suurem vastutus seoses pakendimajandusega
Riigi Teatajas kuulutati 27. aprillil 2021 välja jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seadus, millega muudeti mh laiendatud tootjavastutusega seotud nõudeid ja meetmeid, et saavutada paremad tulemused jäätmete korduskasutamise ettevalmistamises ja ringlussevõtus ning suurendati ettevõtjate vastutust, täpsustades vastutussätete sõnastusi ja suurendades karistusmäärasid.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse üheks seaduse eesmärgiks vähendada väiksemate pakendiettevõtjate halduskoormust. Kusjuures pakendiettevõtja võib olla iga isik, kes pakendab kaupa ja müüb selle Eesti turul, kes impordib Eestisse sisse pakendatud kaupa ning kes müüb (sh vahendab) pakendatud kaupa Eestis. Seetõttu tõstetakse pakendiaruande audiitorkontrolli kohustuslikku piirmäära, et suunata ressurssi just nendele pakendiettevõtjatele, kes lasevad turule suurema osa pakendimassist, ning vähendada väikeste pakendiettevõtjate ressursikulu. Seni pidid audiitorkontrolli läbima ettevõtted, kes lasevad turule pakendeid üle 5 tonni aastas, kuid edaspidi on piirmäär 20 tonni aastas. Need pakendiettevõtjad, kelle pakendiarvestus on korras, peavad edaspidi läbima audiitorkontrolli alles kolme aasta tagant. Probleemtoodete tootjate ja tootjate ühenduste puhul võib audiitorkontrolli nõuda vajaduse korral Keskkonnainspektsioon.
2018. aastal esitati pakendiregistrisse aruandeid 3825 pakendiettevõtja poolt. Üle 5 tonni pakendeid turule laskvaid pakendiettevõtjaid on 1431 ja nende poolt turule lastud pakendite osakaal kogu turule lastud pakenditest on 98%. Samas on üle 20 tonni pakendeid turule laskvaid pakendiettevõtjaid 864, kes vastutavad 94% turule lastud pakendikoguse eest. Pakendiaruande audiitorkontrolli kohustuslikku piirmäära tõstmisega on audiitorkontrolliga kaetud aruannete protsent märkimisväärne ja samas väheneks vähemalt 567 (2018. a andmed) pakendiettevõtja halduskoormus, kuna nad vabanevad pakendiaruande audiitorkontrolli kohustusest.
Seadusemuudatus täpsustab ka vastutussätete sõnastusi ja tõstab rikkumiste karistusmäärasid nii jäätmeseaduses kui ka pakendiseaduses. Muudetavad trahvimäärad puudutavad eelkõige juriidilisi isikuid ja maksimaalsed trahvimäärad 32 000 eurolt 100 000 kuni 400 000 euro vahele. Maksimaalselt 400 000 euro suurune rahatrahv on võimalik määrata juriidilisele isikule ilma loata jäätmete käitlemise või loa nõuete rikkumise eest, jäätmete riikidevahelise veo nõuete rikkumise eest, segaolmejäätmete sortimise nõuete, jäätmete ladestamise nõuete rikkumise ja selliste jäätmete ladestamise eest, mille ladestamine on keelatud, ohtlike jäätmete käitlemise eritingimuste rikkumise eest, jäätmete põletamise eest väljaspool jäätmekäitluskohta ning metallijäätmete kogumise eritingimuste rikkumise eest.
Seadusemuudatus jõustub üldises korras ehk hiljemalt 17. mail 2021 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.
Teekasutustasu sissenõutavuse valguses täpsustati veoauto mõistet
Riigi Teatajas avaldati 30. märtsil 2021 liiklusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega täpsustati ja avardati veoauto mõistet liiklusseaduses. 9. aprillist 2021 kehtima hakanud veoauto mõistest sõltub omakorda teekasutustasu maksmise kohustus.
Seaduseelnõu selgituste kohaselt on seadusemuudatuse üheks seaduse eesmärgiks tõlgendusprobleemide vähendamine. Praktikas on tekkinud vaidlused selle üle, kas teekasutustasu objektiks olevate veoautode hulka kuuluvad ka eriotstarbelised veoautod või mitte. Riigikohus on oma praktikas jõudnud seisukohale, et teekasutustasu objektiks on ka eriotstarbelised veoautod, mis ei ole mõeldud ainult kaupade vedamiseks, vaid mille spetsiifiline pealisehitis eritööde teostamiseks. Seetõttu otsustas seadusandja edasiste vaidluste vältimiseks ja selguse huvides täiendada liiklusseaduses sisalduvat veoauto mõistet.
Liiklusseaduse kohaselt on auto sõitjate või veose veoks või sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud vähemalt neljarattaline mootorsõiduk. Lisaks on autod seaduse järgi jaotatud mh sõiduautodeks ja veoautodeks. Seadusandja hinnangul ei hõlmanud veoauto alamjaotuse mõiste (veoauto on veose veoks ettenähtud auto) kõiki auto mõistes nimetatud eesmärke (s.o sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ette nähtud auto). Lisaks on leitud, et veoauto laiem käsitlus tuleneb ka Euroopa Liidu direktiivist ning on kantud seadusandja väljendusest pidades silmas kogu liiklusseadust.
Seega tuleb liiklusseaduse mõttes edaspidi veoautoks pidada autosid, mis on veose veoks, sõidukite haakes vedamiseks või eritööde tegemiseks ettenähtud, st ka kraanaautod, vedukitel mobiilsed puiduhakkurid jne. Seetõttu kuulub teekasutustasu maksmisele ka kõigilt eriotstarbelistelt sõidukitelt, millega liigutakse avalikult kasutataval teel ja mille täismass ületab 3,5t. Endiselt ei nõuta Eestis teekasutustasu N1 kategooria veoautodelt (ehk veose veoks kohandatud sõiduautod, kaubikud), kuid liikudes N1 kategooria sõidukiga nt Leedus on auto kasutajal kohustus tasuda teekasutustasu.
Seadusemuudatus jõustus 9. aprillil 2021 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigiteataja ja Riigikogu veebilehtedel.
Aare Tark
Vanempartner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2021. aasta maikuu väljaandes Õigusuudised
