Kaugmüük muutus lihtsamaks
1. juulil 2021 jõustus osaliselt käibemaksuseaduse ja tolliseaduse muutmise seadus, millega muuhulgas muudeti käibemaksuseaduses sisalduvat kaugmüügi regulatsiooni.
Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt on seadusemuudatuse üks eesmärke käibemaksukohustuste lihtsustamine piiriüleselt tegutsevate ettevõtjate jaoks ja võrdse kohtlemise tagamine Eesti ettevõtjatele võrreldes ettevõtlusega tegelevate ühendusevälise riigi isikutega. Teisalt aitavad muudatused vähendada ettevõtjate halduskoormust ühendusesisesel kauplemisel, sest Euroopa Liidu ühendusesisese kaugmüügiga tegelevad ettevõtjad ei pea arvestust pidama liikmesriikide kaupa, arvestades erinevate riikide kaugmüügile kehtestatud piirmäärasid, kuhu nad kaupu kaugmüügi korras võõrandavad. Muudatusega kaotati kehtivad ühendusesisesed kaugmüügi künnised ja ühendusesisesele kaupade kaugmüügile kehtestati Euroopa Liidu ülene ühtne teises riigis maksukohustuse tekkimise künnis, milleks on edaspidi 10 000 euro suurune piirmäär.
Muudatuse järgselt saavad ettevõtjad kasutada erikorda, mis lihtsustab ettevõtja teises liikmesriigis tekkiva käibemaksukohustuse täitmist. See tähendab, et erikorda rakendav ettevõtja deklareerib teises liikmesriigis tekkiva käibe ja tasub käibemaksu Eesti maksuhaldurile. Kui ettevõtja 10 000-eurost piirmäära ei ületata, siis on käivete maksustamisel õigus rakendada müüja asukohariigi käibemaksumäära, aga piirmäära ületamisel ja erikorra rakendamisel tuleb ühendusesisesele kaugmüügile rakendada nende liikmesriikide käibemaksumäärasid, kus asuvad lõpptarbijad.
Kui ettevõtja on loonud liikmesriiki püsiva tegevuskoha ja/või registreerinud end maksukohustuslaseks, siis ei ole ettevõtjal võimalik kasutada erikorda vastava riigi suhtes ja 10 000 euro piirmäära ning sellisel juhul ei deklareerita käivet erikorra alusel.
Seadusemuudatus jõustus 1. juulil 2021 ning sellega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigi Teataja ja Riigikogu veebilehtedel.
Ettevõtjatele terendavad kaupade müügil täiendavad kohustused
Riigikogu võttis 1. juunil 2021 menetlusse Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta võlaõigusseadust ja sellega seonduvalt teisi seadusi. Seaduste muudatustega võetakse üle digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivid, millest tulenevalt peavad ettevõtjad järgima uusi nüansse nt tarbijalemüügi puhul.
Kuigi seaduseelnõu põhieesmärgiks on seletuskirja kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide ülevõtmine Eesti õigusesse, siis sisulised eesmärgid on ühtse digitaalse turu parema toimimise võimaldamine ning tarbijate õiguste moderniseerimine ja täiendav kaitse. Näiteks muutuks võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud müüjavastutuse ja müügigarantiiga seonduv regulatsioon.
VÕS § 218 sätestab müüja vastutuse asja mittevastavuse korral ja sisaldab ka mittevastavuse tõendamiskoormise jaotust. Kehtiva korra kohaselt eeldatakse tarbijalemüügi puhul, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Uue korra järgi muutuks tarbija kasuks pööratud tõendamiskoormise tähtaeg kaks korda pikemaks ning edaspidi eeldataks tarbijalemüügi puhul, et ühe aasta jooksul alates asja ostjale üleandmisest ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal.
Uusi nõudeid tuleks silmas pidada ka müügigarantii pakkumisel, sest soovitakse muuta müügigarantii andmete esitamist. Esmalt peaks tarbijale avaldatav müügigarantii info olema võimalikult lihtsas keeles. Teisalt muutuks müügigarantiis sisalduv info ning edaspidi peaks tarbijat teavitama müügigarantii andjast ja aadressist (ei muutunud); müügigarantii tingimustest (uus koondmõiste); garantiist tulenevate õiguste kasutamise korrast (ei muutunud); asjade loetelust, mille suhtes müügigarantii kehtib, ning selgitama, et tarbijal on õigus asja mittevastavuse korral tasuta kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid müüja vastu ning et müügigarantii ei mõjuta seda õigust. Müügigarantii osas lisanduks ka tarbijaid täiendavalt kaitsev põhimõte, et kui garantiis sisalduvad tingimused on tarbija jaoks vähem soodsad kui müügigarantiiga seotud reklaamis esitatud tingimused, on müügigarantii siduv tingimustel, mis on ette nähtud müügigarantiiga seotud reklaamis.
Kuivõrd direktiivide ülevõtmise tähtajaks oli juba möödunud 1. juuli 2021, siis esialgse plaani järgi jõustuks tarbijalemüüki reguleerivad sätted hoopis 1. jaanuaril 2022. Seega kohaldataks uusi reegleid pärast nimetatud tähtaega ja alates tähtajast edaspidi ka kestvuslepingute suhtes, mis on sõlmitud enne tähtaega (ehk uued reeglid ei kehtiks kestvuslepingutele tagasiulatuvalt, aga kehtiks kestvuslepingute suhtes alates muudatuste jõustumisest). Seadusemuudatustega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.
Riigikohus täpsustas kahju kannatanu nõudeõigust esindusõiguseta tehtud tehingu puhul
Kohtuasjas nr 2-19-16650 oli tegemist olukorraga, kus pooled sõlmisid mitme aasta vältel 44 suulist müügilepingut. Müügilepingute sõlmimise algatajaks oli kostja, kes esitles ennast hagejale ettevõtte (EV) volitatud esindajana.
Nii kostja käitumisest kui ka EV käitumisest, vaikimisest ja tegevusetusest tekkis hagejale mulje, et kostjale on antud volitus EV nimel tehingute tegemiseks ning EV peab teadma, et kostja tegutseb tema esindajana ja talub sellist tegevust. Poolte vahel sõlmitud müügilepingutest jättis EV täitmata kaheksa ostuhinna tasumise kohustust ning hagejapoolsete nõuete esitamisel väitis EV, et kostjal puudusid äriühingu töötajana volitused EV esindamiseks, sealhulgas EV nimel rahaliste kohustuste võtmiseks.
Hageja esitas kahjunõude kostja vastu, viidates nii asjaolule, et kostjal puudus esindusõigus EV esindamiseks kui ka asjaoludele, mille kohaselt võisid esineda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-s 2 sätestatud eeldused nn talumis- või näivusvolituse olemasoluks.
Talumisvolitusega on tegemist olukorras, kus esindatav ei ole küll selge avaldusega andnud volitust enda nimel tegutsemiseks, kuid teab, et isik tegutseb tema esindajana ning talub selle isiku tegevust. Näivusvolitus puudutab aga olukorda, kus esindatav ei ole küll teadlik, et esindaja tegutseb tema esindajana, kuid ta on raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et teine isik tegutseb tema esindajana.
Riigikohus leidis, et hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised. Kui hageja tugineb sellele, et EV-ga sõlmiti kehtivad müügilepingud ja hageja uskus, et kostjale oli antud volitus, ning EV teadis, et kostja tegutseb tema nimel esindajana ja talus kostja sellist tegevust, siis saab hageja kehtivatest lepingutest tuleneva täitmise nõude esitada üksnes lepingupoole ehk EV vastu. Kui hageja tugineb aga sellele, et EV ei kiitnud kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud tühised, siis saab hageja esitada nõude kostja vastu TsÜS § 130 alusel. Hageja ei saa TsÜS § 130 alusel nõuet esitades samal ajal tugineda volituse olemasolule ja sellest tulenevalt lepingute kehtivusele ning esindusõiguse puudumisele ja sellest tulenevalt lepingute kehtetusele.
Hannes Küün
Partner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2021. aasta septembrikuu väljaandes Õigusuudised
