Jaanuari alguses jõustunud seadusemuudatus võimaldab vähendada maksukohustust
1. jaanuaril 2022 jõustus uus käibemaksuseaduse redaktsioon, mis sätestab maksukohustuslasele õiguse teatud tingimuste täitmisel vähendada oma maksukohustust.
Varasema seadusredaktsiooni kohaselt ei mõjutanud ostja või teenusesaaja maksejõuetus maksukohustust, kui kaup tegelikult võõrandati või teenus osutati, ent ostja või teenusesaaja on jätnud selle eest tasumata või tasunud üksnes osaliselt. Seadusemuudatuse tulemusel on aga maksukohustuslasel õigus maksukohustust vähendada just selliste võlgade osas, mille laekumist hinnatakse ebatõenäoliseks.
Maksukohustuse vähendamiseks peavad olema täidetud kõik seaduses sätestatud imperatiivsed tingimused, millest olulise[1]matena võib välja tuua järgmised:
1) käibemaksusumma on tehingult arvutatud ja kajastatud tehingu maksustamisperioodi käibedeklaratsioonil;
2) arve tasumise tähtpäevast on möödunud vähemalt 12 kuud, kuid mitte rohkem kui kolm aastat;
3) nõue on raamatupidamises maha kantud, kuna nõuet pole olnud võimalik koguda, vaatamata maksukohustuslase püüdlustele teha kõik endast olenev nõude kogumiseks, või selle tagasinõudmiseks tehtavad kulutused ületavad hinnanguliselt laekumisest saada olevat tulu;
4) maksukohustuslane on kauba soetajat või teenuse saajat teavitanud kirjalikult nõude raamatupidamises mahakandmisest selle mahakandmise kuul, märkides ära mahakantud nõudega seotud käibemaksusumma.
Maksukohustuslane korrigeerib kõnealuselt kaubalt või teenuselt arvestatud käibemaksusumma võrra oma tasumisele kuuluvat käibemaksusummat maksustamisperioodil, kui nõue raamatupidamisarvestuses maha kanti. Kui maksukohustuslane on vähendanud tasumisele kuuluvat käibemaksusummat, ent hiljem vähendamise aluseks olev nõue kas osaliselt või täielikult siiski tasutakse, arvestatakse see nõue vastavalt selle tasutud osale maksustatava väärtuse hulka sellel maksustamisperioodil, kui nõue osaliselt või täielikult tasuti. Kui võlglane, kes on jätnud kauba või teenuse eest osaliselt või täielikult tasumata, kuid on arvanud osaliselt või täielikult tasumata arves sisalduva käibemaksu sisendkäibemaksuna maha ja saanud eelnevalt viidatud teavituse nõude raamatupidamises mahakandmise kohta, on ta kohustatud selle nõudega seotud käibemaksusumma võrra suurendama oma maksukohustust teavituse saamise maksustamisperioodil.
Astuti samm lähemale virtuaalvääringu teenuste regulatsiooni tõhustamisele
Tänu tehnoloogia pidevale ja kiirele arengule on ettevõtjate huvi virtuaalvääringute teenuste tegevuslubade vastu järjest kasvanud.
2019. aastal anti välja suuremas koguses tegevuslubasid, ehkki samal ajal oli riigipoolne kontroll ja sekkumise võimalused piiratud. Selle tulemusel jõustati 2020. aastal seadusemuudatused, millega muudeti tegevuslubade väljaandmist rangemaks ning rahapesu andmebüroo võttis tegevusloa ära enam kui tuhandelt virtuaalvääringute valdkonnas tegutsenud ettevõtjalt. Siiski jäi mitmesajale teenusepakkujale kehtiv tegevusluba alles, millest osa seos Eestiga on aga minimaalne ja seega nende üle järelevalve teostamine keeruline ning ebaratsionaalselt ressursimahukas. Maandamaks finantskuritegevuse riske senisest efektiivsemalt ning suurendamaks läbipaistvust, on Rahandusministeerium välja töötanud eelnõu, mis saadeti 2021. aasta lõpus Riigikogule menetlemiseks. Muudatused on planeeritud jõustuma 1. veebruaril 2022.
Eelnõu kohaselt saab rahapesu andmebüroo tegevuslubade väljastajana edaspidi võimaluse jätta tegevusloa taotlus rahuldamata, kui selgub, et taotluse esitaja eesmärk ei ole tegutseda Eestis või tema äritegevusel ei ole seoseid Eestiga. Eelnõuga on välja pakutud ka piirangud, mis takistaks tegevusloa saanud ettevõtetega äri tegemise – välistamaks olukorda, kus ettevõtetele taotletaks tegevusluba üksnes eesmärgiga see hiljem maha müüa isikule, kes ei pruugi tegevusloa nõudeid täita. Selle tarbeks on ette nähtud keeld ettevõtte kahe esimese tegevusaasta jooksul müüa selle olulist osalust. Eelnõus on sätestatud ka keeld, et juba väljastatud tegevusluba ei ole teisele isikule üle antav. Kõrgendatud nõuded nähakse ette ka teenuse pakkuja asu- ja tegevuskohale, juhatuse liikmetele ja kontaktisikutele.
Samuti on kavas suurendada luba taotleva ettevõtte kapitalinõuet – olenevalt teenusest, mida plaanitakse osutada, peaks sissemakstud osa- või aktsiakapital olema kas 125 000 või 350 000 eurot, seejuures virtuaalvääringu teenuse pakkuja asutamisel uue äriühinguga saab sissemakse olla üksnes rahaline. Muudatus puudutaks ka juba tegutsevaid ja tegevusluba omavaid ettevõtteid, tõstes kapitali nõuet seniselt 12 000 eurolt oluliselt suuremaks.
Lisaks on ühe olulise muudatusena planeeritud teenuse pakkuja hoolsusmeetmete suurendamist. See hõlmab krüptotehingute anonüümsuse vähendamist – virtuaalvääringu ülekandmise või vahetamise teenuse pakkumise eelduseks sätestatakse tingimus, et kasutaja isikusamasus peab olema tuvastatud ning tehingu algataja kohta kogutakse seaduses viidatud andmed, mida vahetavad omavahel tehingu algataja ja tehingu saaja virtuaalvääringu pakkujad. Andmete kogumise eesmärgina nähakse eelkõige finantskuritegevuse riski vähendamist.
Mõistliku aja hindamise alused lepingust taganemise korral
Kohtuasjas 2-18-13432 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja olid sõlminud töövõtulepingu, millega kostja kohustus hagejale ehitama tehases valmistatava ja tellija kinnistul monteeritava palkmaja.
Töö valmimisel keeldus hageja töö vastuvõtmisest ülevaatuse käigus avastatud oluliste puuduste tõttu, lisaks ilmnesid mitu kuud hiljem veel täiendavad probleemid. Kuna kostja puuduste kõrvaldamisega ei nõustunud, tellis hageja ehitustööde nõuetekohasuse hindamiseks auditi, mis kinnitas, et kostja teostatud projekteerimis- ja ehitustöödel on märkimisväärseid puudusi ja need pole kooskõlas hea ehitustavaga. Kostja leidis, et puuduste eest vastutab hageja, kuna hageja oli maja ebakorrektselt hooldanud ja kütnud. Pooled olid pikalt kirjavahetuses tekkinud probleemide tõttu, ent kuna kostja enda vastutust ei tunnistanud ja talle hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul puudusi ei kõrvaldanud, esitas hageja pea kaks aastat pärast maja valmimist kostjale lepingust taganemise avalduse koos nõudega tagastada lepingu alusel saadu ning hüvitada hagejale tekitatud kahju. Kostja hinnangul ei olnud lepingust taganemine kehtiv ja ta vaidles taganemisavaldusele vastu.
Pooltevahelise vaidluse keskmeks kujunes küsimus selle kohta, kas taganemisavaldus oli kehtivalt esitatud. Madalama astme kohtud leidsid, et hageja ei ole lepingust taganemise avaldust esitanud mõistliku aja jooksul olulisest lepingurikkumisest teadasaamisest, mistõttu pole taganemise formaalsed eeldused täidetud ning hageja taganemine ei ole kehtiv. Riigikohus aga leidis, et kohtud pole nõuetekohaselt välja selgitanud olulist lepingurikkumist võlaõigusseaduse § 116 tähenduses ega seda, millal hageja olulisest lepingurikkumisest teada sai või teada saama pidi, mistõttu ei saanud kohtud ka hinnata, kas hageja esitas taganemisavalduse mõistliku aja jooksul või mitte. Riigikohus selgitas, et töö lepingutingimustele mittevastavus saab olla lepingust taganemise aluseks juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ning selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. Kolleegiumi hinnangul ei tuvastanud ringkonnakohus seda, kas hageja poolt kostjale etteheidetav puudus on kõrvaldatav ja lepingu eesmärk saavutatav, samuti seda, kas kostjale pidi objektiivselt olema ettenähtav, et rikkumiste tagajärjel puudub hagejal edasine huvi lepingu täitmise vastu.
Kuna ringkonnakohus ei olnud nõuetekohaselt tuvastanud olulist lepingurikkumist, ei saanud õige olla ka kohtu järeldus sellest, millal hageja pidi olulisest lepingurikkumisest teada saama. Riigikohus märkis, et selle hindamiseks, kas taganemisavaldus oli tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja olulisest lepingurikkumisest teada sai või pidi teada saama, tuleb arvestada võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus rõhutas, et mõistlik aeg on üldjuhul lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg. Mõistliku aja arvestuse hulgast tuleb sarnaselt aegumise peatumise alustega analoogia korras välja arvata pooltevahelistele läbirääkimistele kulunud aeg ning arvestada tuleb ka töö mittevastavuse ehk lepingurikkumise kindlakstegemisele mõistlikult kuluva ajaga. Seega on kohtu hinnangul mõistliku aja hindamine iga kaasuse puhul erinev, sõltudes mitmetest asjaoludest. Lisaks eeltoodule täpsustas Riigikohus antud lahendis ka kahju hüvitamise nõuet seoses kulutustega lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks. Kohus leidis, et kui lepingu pool on lepingut rikkunud ning teisel poolel tekivad kulud selle rikkumise tuvastamiseks, on tegemist otsese varalise kahjuga, mille nõudeõigus võib poolel olemas olla sõltumata sellest, kas kohus on tuvastanud kehtiva lepingust taganemise või mitte. Otsese varalise kahju hulk kuuluvad ka kohtueelsed õigusabikulud mõistlikus ulatuses.
Katri Tšesnokov
Advokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2022. aasta jaanuarikuu väljaandes Õigusuudised
