Uued suunised Euroopast seoses töötasuga
24. aprillil 2023 võttis Euroopa Komisjon vastu uued reeglid, n-ö töötasu läbipaistvuse direktiivi, et võidelda palgadiskrimineerimise ning soolise palgalõhe vastu.
Peamised meetmed uue korra kohaselt on täiendav aruandluse kohustus ettevõtetele, millel on rohkem kui 100 töötajat, ja tööotsijale info jagamise kohustus. Aruandluskohustus hakkaks praeguse seisuga Eestis kehtima ligikaudu 889 organisatsioonile nii era- kui ka avalikus sektoris, mis moodustavad Eesti kõigist tööandjatest 1%. Tööandjad peavad edaspidi analüüsima palgalõhe näitajaid ning sõltuvalt organisatsiooni suurusest ja seaduses sätestatavatest tähtaegadest edastama ühe või kolme aasta tagant vastavale riigiametile infot palgalõhe olemusest või puudumisest. Vähem kui 100 töötajaga tööandjatel on palgalõhe andmete avaldamine vabatahtlik.
Kui andmete analüüsimisel ilmneb palgalõhe, mis on üle 5% ja pole selgitatav objektiivsete kriteeriumitega (nt erinevatel ametikohtadel töötamine), siis peab organisatsioon kuue kuu jooksul olukorda parandama. Kui seda ei tehta, siis peab tööandja läbi viima palgaauditi (sh pöörata tähelepanu näiteks vanemapuhkuselt naasvate töötajate tasustamisele).
Info jagamise kohustus hõlmab tööotsijale esmase töötasu teatamist juba töökuulutuses või vahetult enne tööintervjuud ja töötajatele info jagamist keskmise palga kohta. Lisaks keelatakse tööandjatel uurida tööotsija eelnevate töötasude kohta.
Uue direktiivi kohaselt võivad töötajad, kes on kannatanud soolise palgadiskrimineerimise all, saada hüvitist, sealhulgas maksmata töötasu ja lisatasu või mitterahalisi hüvesid. Kui palgadiskrimineerimise juhtumite puhul on tõendamiskoormus traditsiooniliselt langenud töötaja kanda, siis nüüd on tööandja ülesanne tõestada, et ta ei ole rikkunud ELi võrdse tasustamise ja palga läbipaistvuse eeskirju. Eesti on kohustatud rikkumiste heidutamiseks kehtestama karistused, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning sisaldama rahatrahve.
Eestil on direktiivi ülevõtmiseks aega kolm aastat ehk direktiivist tulenevad suunised ja nõuded peaksid jõustuma ja kehtima hiljemalt 2026. aastal. Uute nõuete peamine eesmärk on saavutada olukord, kus naistele ja meestele makstakse võrdväärse töö eest võrdset tasu, mis omakorda võiks vähendada ka tänaseks tekkinud märkimisväärset pensionilõhe.
Direktiivi tekstiga on võimalik lähemalt tutvuda veebilehel.
Liisingueseme väärtusest läbi õigusprisma
Riigikohus kinnitas ja selgitas 29. märtsi 2023. aasta kohtuotsuses kohtuasja nr 2-21-108985 kohta tehtud liisingueseme väärtuse hindamise põhimõtteid õigusaktide vaatepunktist.
Riigikohtu otsuses toodud asjaolude kohaselt esitas liisinguandjalt nõude omandanud inkassofirma hageja võlanõude kostja vastu seoses võlgnevusega, mis tulenes sellest, et kostja liisis kapitalirendi vormis sõiduauto, laenates liisinguandjalt kokku 4500 eurot. Kostja ei taganud sõidukile kohustuslikku kindlustust ega teinud sõidukile tehnoülevaatust, mistõttu ütles liisinguandja lepingu üles ning võttis sõiduki tagasi. Auto müüdi oksjonil 360 euro eest. Kostja maksis hagejale nõude rahuldamiseks 1160 eurot ning hageja nõuab veel tagastamata põhiosa 3074 euro ulatuses.
Kostja asus seisukohale, et võlgnevus oli maksimaalselt 1584 eurot, sest liisinguandja pidi olema veendunud, et tagatiseks olev sõiduk katab vähemalt põhinõude ning liisinguandja tekitas kostjale kahju, kuna müüs sõiduki oksjonil 1-eurose alghinnaga, kuigi sõiduki turuväärtus autoportaali müügikuulutuste järgi võinuks olla 1850 eurot.
Maakohus nõustus kostjaga ning mõistis hageja kasuks välja võla summas 1584 eurot, millele lisas intressi ja viivise. Hageja apellatsioonikaebuse põhjal tühistas ringkonnakohus eelneva otsuse osaliselt ning mõistis hageja kasuks välja täiendavalt 1490 eurot ehk kokku 3074 eurot, sest sõidukil olid puudused, mis mõjutasid müügihinda, ning oksjonil kujunes sõiduki tegelik turuhind, mis oli 360 korda suurem kui alghind.
Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas eelneva otsuse ning leidis, et tühine oli liisingulepingu tüüptingimuse punkt, mis võimaldas lugeda liisingueseme võõrandamisel saadu selle väärtuseks. Kolleegiumi praktika järgi on selline kokkulepe lubatud, kuid peab vastama mitmele kriteeriumile. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Käesoleval juhul toimus liisingueseme võõrandamine täielikult liisinguandja taktikepi all ning hinnarisk langes ainuüksi liisinguvõtjale, kes ei saanud ise müügiprotsessi mõjutada. Seega kahjustas kõnealune lepingutingimus liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on tühine.
Kolleegium selgitas, et liisingueseme väärtuse tõendamise koormus lasub eelkõige liisinguandjal, sest liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada. Kolleegium lisas, et liisingueseme väärtust saab hinnata ka sarnaste asjade müügikuulutuste alusel, arvestades ja hinnates sealjuures konkreetse auto seisundit, muu hulgas selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.
Kolleegium asus seisukohale, et asja lahendamise jaoks ei oma tähtsust, missuguse alghinnaga kostja liisingueseme enampakkumisel müüki pani, kuid siiski ei saa iseenesest pidada mõistlikuks sõiduki enampakkumise korras müüki panemist alghinnaga üks euro, mis ilmselgelt ei vasta sõiduki väärtusele. Kolleegium nõustus kostjaga, et sõiduki alghind üks euro jätab mulje, et tegemist on täielikult kasutamiskõlbmatu sõidukiga ning tõenäoliselt isegi sõidukõlbmatuse tuvastamise juhul ei oleks sõiduki väärtus olnud ainult üks euro.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Tasu maksmisest öö- ja ületunnitöö korral
Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-21-9335 kohta tehtud 15. märtsi 2023. aasta kohtumääruses, et töölepingu seadus (TLS) ei võimalda leppida kokku, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub TLS § 29 lõikes 5 sätestatud töötasu alammääras. Ühtlasi selgitas Riigikohus, et ületunnitöö tasu aluseks tuleb võtta kõik töötasu osaks muutunud tasud.
Kohtumääruse asjaolude kohaselt esitas töötaja töövaidluskomisjonile avalduse tööandja vastu töötasu saamiseks öötöö ja ületunnitöö eest. Töölepingu kohaselt maksis tööandja töötajale tunnitasu, mis sisaldas tasu töötamise eest öösel. Töötaja oli seisukohal, et tööandja ei maksnud töötajale öösel töötamise eest töötasu kooskõlas TLS-iga. Samuti väitis töötaja, et tööandja maksis ületunnitöö eest seadusega nõutust vähem tasu, kuna tööandja ei arvestanud töötajale makstud preemiaga.
Töövaidluskomisjon jättis töötaja avalduse rahuldamata. Samuti jättis töötaja hagi rahuldamata maakohus, kellele töötaja esitas taotluse vaadata läbi töövaidluskomisjonile esitatud avaldus. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli töölepingus kokkulepitud tunnitasu suurem kui TLS-is sätestatud tunnitasu alammäär ning igakuist preemiat ei pidanud arvestama töölepingus kokkulepitud baastasu hulka, kuna selles ei oldud töölepingus ega kollektiivlepingus kokku lepitud. Ringkonnakohus keeldus töötaja apellatsioonikaebust menetlusse võtmast.
Riigikohus saatis kohtuasja samale ringkonnakohtule töötaja apellatsioonikaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi, kuivõrd Riigikohtu hinnangul oli maakohus selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kindlaks tegemata töötaja ööajal töötamise ja ületunnitöö tasu nõuete lahendamiseks kõik olulised asjaolud ja otsuse olulises osas põhjendamata.
Riigikohus selgitas, et TLS ei võimalda kokku leppida, et töötaja ööajal töötamise tasu sisaldub TLS-is sätestatud töötasu alammääras. Pooled võivad siiski kokku leppida, et töötasu alammäärast suurem töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest, kuid seda üldjuhul siis, kui kokkulepitud töötasu on vähemalt töötasu alammäär koos kehtiva öötöö tasumääraga, mille sätestab TLS § 45 lõige 1 või kollektiivleping. Kui kokkulepitud töötasu on eelnimetatust väiksem, siis tuleb päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni järgi teha kindlaks, kas töötajale on tagatud nii töötasu alammäär kui ka öötöö tasumäär. Seejuures on päevasel ja öisel ajal töötamise proportsiooni tõendamise kohustus tööandjal, kuivõrd tööaja arvestuse pidamise kohustus on TLS § 28 lõike 2 punkti 4 järgi tööandjal.
Ühtlasi käsitles Riigikohus TLS § 44 lõike 7 kohase ületunnitöö tasu aluseks oleva töötasu küsimust, selgitades, et seadus ei määratle töötasu sisu, mistõttu võivad pooled kokku leppida, millistest osadest töötasu koosneb, ning tööandjal on kohustus teavitada töötajat töötasust kirjalikult. Riigikohus leidis, et tööandjalt töötajale tehtavad maksed võivad olla käsitatavad töötasuna sõltumata nende nimetusest. Lisatasu muutub töötasu osaks näiteks juhul, kui tööandja on muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks tööandja kehtestatud tingimused. Samuti saab lugeda, et lisatasu maksmisega on töötasu poolte kokkuleppel suurendatud, kui töötasu suuruse muutmist ei ole kirjalikult vormistatud, kuid see nähtub töötajale makstud töötasu teatisest. Kuivõrd töötaja on töösuhte nõrgem pool, siis peab töötasu koosseisu tõendama tööandja. Seejuures on tööandjal võimalik põhjendada ja tõendada, et lisatasu näol oli tegemist ühepoolse otsuse alusel tehtud maksega, mis ei ole käsitatav töötasuna.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Aare Tark
Vanempartner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta maikuu väljaandes Õigusuudised
