Välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadus
25. jaanuaril 2023 võeti vastu välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamise seadus, millega luuakse õiguslik raamistik välisinvesteeringu usaldusväärsuse hindamiseks, kui välisinvestor soovib osaleda Eesti julgeoleku või avaliku korra seisukohalt olulises majandusvaldkonnas.
Välisinvesteeringu usaldusvääruse hindamise seaduse eesmärk on määratleda tegevusvaldkondade abil välisinvesteeringute sihtettevõtjad, millesse tehtavate investeeringute tegemine vajab kontrolli, kuna see võib avaldada mõju julgeolekule ja avalikule korrale. Seaduse kohaldamisala selgeks piiritlemiseks on toodud loetelu strateegilistes majandusvaldkondades tegutsevatest ettevõtjatest, kes Eesti oludes tagavad elutähtsate teenuste toimepidevuse ja kaupade kättesaadavuse, omades selleks vajalikku taristut. Arvesse on võetud vajadust tagada kohaldamisala osas selgus ja ettenähtavus, mistõttu on sihtettevõtjad kitsalt ja ammendavalt piiritletud.
Välisinvesteeringu tegemiseks sihtettevõttesse on vajalik taotleda eelnev välisinvesteeringu luba, mis annab õiguse lõpule viia loataotluses kirjeldatud välisinvesteeringuks oleva tehingu. Välisinvesteeringu loa andmise õigus on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil välisinvesteeringukomisjoni kooskõlastuse alusel. Välisinvesteeringukomisjon tegutseb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures ning sellesse kuuluvad Kaitseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Siseministeeriumi, Välisministeeriumi, Kaitsepolitseiameti, Rahapesu Andmebüroo, Välisluureameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Riigikantselei ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti valitsusasutuste esindajad.
Välisinvesteeringu hindamise eesmärk on kirjeldada asjaolusid, mida nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui ka komisjon arvesse võtab otsustamaks, kas ja milliseid negatiivseid mõjusid omab välisinvesteering avalikule korrale ja julgeolekule. Selleks on seaduses kehtestatud detailne loetelu hindamisasjaoludest, mis suurendab välisinvesteeringu loamenetluse läbipaistvust ja ettenähtavust, tagades samaaegselt välisinvestorile õiguskindluse. Välisinvesteering võib omada eeldatavat mõju julgeolekule ja avalikule korrale, kui puudutab kindlaksmääratud valdkondades varustuskindlust ja olulisi sisendeid, sealhulgas elutähtsatele teenustele, kriitilist taristut, mistõttu on vajalik silmas pidada välisinvesteeringu võimalikku toimet nii sihtettevõtjale kui ka vastavale majandusvaldkonnale tervikuna. Samuti võetakse arvesse välisinvestoriga seotud asjaolusid.
Vastutusotsuse vaidlustamisel kohtus ei saa keelduda tunnistaja ülekuulamisest üksnes põhjusel, et tema ülekuulamist ei taotletud maksumenetluses
Riigikohus kordas 18. jaanuari 2023. aasta otsuses nr 3-19-2430 uuesti oma varasemat seisukohta, et äriühingule tehtud maksuvõlga tuvastav maksuotsus ei ole eelhaldusaktiks vastutusotsusele. Maksuhalduril tuleb maksuvõlg tuvastada vastutusotsuses, kusjuures äriühingule enne tehtud maksuotsust võib kasutada tõendina vastutusotsuse põhjendamisel.
Viidatud lahendi asjaolude kohaselt kohustas Maksu- ja Tolliamet vastutusotsusega äriühingu endist juhatuse liiget solidaarselt pankrotis äriühinguga tasuma äriühingu maksuvõlga. Juhatuse liige ei nõustunud Maksu- ja Tolliameti vastutusotsusega ning vaidlustas selle kohtus. Kaebaja soovis vastutusotsuses tuvastatud maksuvõla ja oma süü vormi kahtluse alla seadmiseks halduskohtu istungil üle kuulata erinevad tunnistajad. Kohus jättis juhatuse liikme taotluse rahuldamata ning tunnistajad üle kuulamata, põhjendades rahuldamata jätmist mh asjaoludega, et tunnistajate ülekuulamine ei ole kooskõlas maksumenetluses kohalduva tõendamisreeglistikuga (maksukorralduse seadus § 102 lg 1 p 2), Maksu- ja Tolliamet ei ole maksu- ega vastutusmenetluses ühtki isikut tunnistajana üle kuulanud või võtnud neilt kirjalikke seletusi ja kaebaja ise ei taotlenud vastutusmenetluses, et isikutelt võetaks ütlused.
Kolleegium asus otsuses seisukohale, et halduskohus rikkus tunnistajate ülekuulamise taotlust rahuldamata jättes oluliselt menetlusnorme, millist rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Kolleegium selgitas, et vastutusotsuse vaidlustamisel ei saa keelduda tunnistaja ülekuulamisest üksnes põhjusel, et tema ülekuulamist ei taotletud maksumenetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku § 62 lg 3 p 3 järgi võib kohus küll keelduda tõendite kogumisest, kui tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud, kuid sättes ei peeta silmas, et menetlusosaline peaks põhjendama, miks ta eelnevas haldusmenetluses selle tõendi kogumist ei taotlenud. Oluline on, et menetlusosaline põhjendaks, millist faktiväidet soovitakse taotletud tõendiga tõendada.
Ühtlasi selgitas kolleegium, et kaasaaitamiskohustuse rikkumise korral saab kohtumenetluses uute tõendite vastuvõtmisest keelduda vaid piiratud juhtudel. Maksumaksja kaasaaitamiskohustus puudutab eelkõige selliste maksuarvestuse dokumentide esitamist, mille olemasolu on maksukohustust vähendava asjaolu materiaalõiguslik eeldus ning mis peab olema maksukohustuslase valduses juba maksukohustuse deklareerimise ajal. Maksukohustuslasel ei ole kohustust koguda ja säilitada tõendeid maksuhalduri võimalike etteheidete kohta näiteks tehingute näilikkuse osas, kuigi talle võib põhjendatud kahtluse korral üle minna tõendamiskoormus. Sellise vaidluse korral võib alles vaidluse käigus selguda, kas ja mis liiki tõendeid maksukohustuslane saab oma seisukohtade põhjendamiseks kasutada. Kuna maksude arvestamiseks ja deklareerimiseks ei ole ühegi maksu puhul kohustusliku tõendi liigina ette nähtud tunnistaja ütlusi, ei saa tunnistaja ülekuulamisest halduskohtumenetluses keelduda pelgalt viitega maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p‑le 2.
Lahenditega on võimalik lähemalt tutvuda veebilehelt https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-19-2430/48.
Tanel Küün
Partner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta märtsikuu väljaandes Õigusuudised
