Autosõidukulu kasv ei piirdu üksnes mootorsõidukimaksuga
Riigikogus läbis 18. oktoobril 2023 esimese lugemise Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu, et muuta riigilõivuseadust. Seaduse muudatustega soovitakse muuhulgas tõsta Transpordiameti maismaatranspordivaldkonnas kõiki lõive keskmiselt umbes 15 protsenti.
Suurem osa Transpordiameti maismaatranspordi (nt mootorsõidukite ja haagiste) valdkonna riigilõive on pärit aastast 2009, mida on hiljem euro tulekuga seoses minimaalselt täisarvudeni ümardatud. Samal ajal on märkimisväärselt tõusnud nii tarbijahinnaindeks umbes 73% kui Transpordiameti kulud (palgad, IT-arenduskulud, olmekulud jne). Seadusandja hinnangul on muutunud majandusolukorra tõttu lisaks kulude kokkuhoiule avalike teenuste rahastamiseks vajalik täiendada riigieelarve tulude koosseisu. Tuleb leida selliseid täiendavaid allikaid, mis oleks kooskõlas üldise maksupoliitikaga: teenimise asemel tarbimise ning keskkonda koormavate tegevuste kõrgem maksustamine. Seega on eelnõu eesmärk on riigilõivumäärad ajakohastada ning viia need paremasse vastavusse aja jooksul muutunud kulukomponentidega, et tagada teenuste jätkusuutlik osutamine.
Seaduse muudatuste seletuskirja kohaselt tõstetakse lõive keskmiselt 15%, et katta kasvanud kulusid ning lõivud säilitaks algselt kehtinud proportsiooni võrreldes elatustasemega. Kuivõrd inimesi soovitakse suunata rohkem kasutama e-teenuseid, siis kohati on büroos teenuse kasutamise lõivu tõstetud veidi üle 15% ning sama teenuse e-kanali kaudu kasutamise lõivu vähem kui 15%. Transpordiamet on teinud e-teenuste arendamiseks märkimisväärseid investeeringuid, kuid teenuste eest võetav lõiv ei ole muutunud.
Kehtiva korra järgi tasutakse sõiduki registreerimisel riigilõivu 130 eurot, siis pärast muudatust on selle toimingu lõiv 150 eurot. Sõidukite registreerimistoimingute juurde lisatakse ka lõiv e-teenuse kasutamise eest. Kui hetkel saab registreerimistoiminguid teha ainult büroos, siis Transpordiamet on arendamas ka selles osas digivõimekust, sooviga suunata inimesi büroo asemel kasutama e-kanaleid, mis on kulutõhusam mõlemale osapoolele. E-teenuste lõivud on 20% väiksemad kui büroos teenuse kasutamise eest tasutavad lõivud, mis peaks olema piisavalt motiveeriv soodsama variandi valmise kasuks. Sõiduki registreerimise e-teenuse kasutamise riigilõivuks kujuneb 120 eurot, mis on soodsam kui kehtiv määr. Seega toob lõivude ülevaatamine ka väiksel määral soodustusi.
Seadusandja on kehtivas korras loonud võimaluse tellida sõidukitele üksikkorras ja eritellimuse järgi valmistatud registreerimismärke. Selliste teenuste osas on rakendatud tavapärasest olulisemalt kõrgemat riigilõivu määra, mida nimetatakse mitteametlikult ka „luksuslõivuks“. Luksuslõivu all olevad teenused jätkuvad ja nende lõivud kasvavad veelgi ning seaduse muudatusega lapitakse ka luksuslõivust mööda pääsemist võimaldav seaduslünk.
Seadusmuudatusi plaanitakse jõustada kolmes etapis alates 1. jaanuarist 2024. Seadusemuudatustega ja muudatuste seletustega saab täpsemalt tutvuda Riigikogu veebilehel.
Leppetrahvi nõudmise teavitus olgu selge ja esitatud mõistliku aja jooksul
Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-21-7989 kohta tehtud 12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsuses, et leppetrahvi nõudmise teavitus peab olema piisavalt selge, et seda saaks lugeda leppetrahvinõudest teavitamiseks, ning mis on mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks.
Kohtuotsuse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja maaklerilepingu, mille alusel hageja osutas kostjale teenust. Hageja täitis oma lepingust tulenevad kohustused, kuid kostja otsustas lepingu lõpetada enda kohustusi täitmata. Hageja teavitas seejärel kostjat teenuse eest tasumise kohustusest, kuid esitas alles aasta hiljem kostjale teavituse ja arve lepinguga kokkulepitud summa tasumiseks, mille kostja jättis tasumata.
Kõik kohtuastmed nõustusid, et hageja esitas lepingu alusel leppetrahvi nõude, mitte teenustasu maksmise nõude. Lepinguga kohustus kostja vastava nõude esitamisel tasuma hagejale lepingus kokkulepitud summa, kui kostja keeldub oma kohustuste täitmisest. Kuigi tavapäraselt on käsundisaajal õigus tasule teenuse osutamise eest, siis käesoleval juhul leppisid pooled kokku teistsugustes tasu maksmise tingimustes.
Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning leidis, et hageja esitas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Samas, ringkonnakohus jättis hagi täielikult rahuldamata põhjendusega, et hageja ei teatanud kostjale leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul, kuivõrd hageja esimene teavitus teenuse eest tasumise kohustusest ei ole käsitatav leppetrahvinõudena. Ringkonnakohtu seisukohalt oleks käesoleval juhul leppetrahvinõude esitamise mõistlik tähtaeg olnud kuus kuud, mille möödumisel võis kostjal tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi ei nõuta.
Riigikohus selgitas, et võlaõigusseaduse § 159 lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Käesoleval juhul tekkis kaks küsimust – mida saab lugeda leppetrahvinõudest teavitamiseks ning mis on mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks.
Riigikohtu hinnangul ei pea leppetrahvi nõudmise teavitus sisaldama sõna „leppetrahv“ või viitama leppetrahvi reguleerivale lepingupunktile. Küll aga on vaja hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik oleks pidanud aru saama, et kahjustatud pool teatab oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat. Kuivõrd hageja esimene teavitus teenuse eest tasumise kohustusest ei teatanud leppetrahvi nõudmisest, ei viidanud asjakohastele lepingupunktidele ega hageja õigusele leppetrahvi nõuda, samuti ei sisaldanud see etteheidet lepingu rikkumise kohta, siis ei saanud nimetatud teavitust lugeda leppetrahvi nõudmisest teatamiseks.
Riigikohus selgitas, et mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning mõistliku aja kindlaksmääramisel peab arvestama kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ja tegema kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta. Riigikohus hindas ringkonnakohtu seisukohta 6-kuulise mõistliku aja kohta leppetrahvinõude esitamiseks käesoleval juhul põhjendatuks. Lisaks selgitas riigikohus, et pikem mõistlik aeg leppetrahvinõude esitamiseks võiks olla põhjendatud olukorras, kus leppetrahvi suurus ei ole veel kindel ning suureneb ajas.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Leppetrahvi kokkuleppe vorminõue kinnistuga seotud lepingueelsetes läbirääkimistes
Riigikohus selgitas kohtuasja nr 2-22-7114 kohta tehtud 25. oktoobri 2023. aasta kohtuotsuses, et lepingueelsetest läbirääkimistest ei tulene kokkuleppeni jõudmise kohustust ning igasugune kokkulepe, mis survestab pooli kinnisasjaga tehingut tegema, peab olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.
Kohtuotsuse asjaolude kohaselt osutus kostja pakkumus hageja korraldatud kinnistu enampakkumisel parimaks. Koos pakkumuse tegemisega allkirjastas kostja enampakkumise tingimused, mille ühe punkti järgi kohustus kostja leppetrahvina hüvitama hagejale saamata jäänud tuluna 5% enda pakutud hinnast, kui kinnistu müügileping jääb sõlmimata. Kuivõrd kostjal puudus müügilepingu sõlmimiseks vajalik tõend, siis müügilepingut ei sõlmitud ning hageja nõudis vastavalt leppetrahvi tasumist.
Kõik kohtuastmed nõustusid, et hageja ja kostja pidasid kinnistu müügi suhtes lepingueelseid läbirääkimis võlaõigusseaduse § 14 mõttes. Kui maakohus ja ringkonnakohus olid seisukohal, et enampakkumise tingimustega reguleerisid pooled täiendavalt omavahelist suhet lepingueelsetes läbirääkimistes ning kostjal tekkis leppetrahvi tasumise kohustus, siis riigikohus jäi eriarvamusele.
Riigikohus selgitas, et lepingueelsetest läbirääkimistest ei tulene pooltele soorituskohustust, eelkõige ei tulene kohustust saavutada kokkulepe ehk käesoleval juhul sõlmida müügileping. Sellest tulenevalt ei saa läbirääkimiste katkemist ehk käesoleval juhul müügilepingu sõlmimata jäämist pidada lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumiseks. Rikkumisega oleks olnud tegemist juhul, kui kostja pidas läbirääkimisi või katkestas need pahauskselt, see tähendab kostjal ei olnud algusest peale tõsist kavatsust müügilepingut sõlmida ega täita.
Riigikohus viitas, et kinnisasja müügi kohustustehing peab asjaõigusseaduse järgi olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse vorminõude eesmärk on kaitsta pooli järelemõtlematult ja notari selgitusteta kinnisasjaga seotud siduvate kohustuste võtmise eest, mitte ainult müügilepingu või sellele eelneva eellepingu, vaid ka teist liiki kokkulepete puhul, mille eesmärk on survestada pooli kinnisasjaga tehingut tegema. Seega on selline lihtkirjalikus vormis sõlmitud leppetrahvi kokkulepe notariaalse vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine ning leppetrahvi kokkuleppe kehtivuseks oleks hageja pidanud enampakkumise korraldama notari vahendusel.
Lahendiga on võimalik lähemalt tutvuda Riigikohtu veebilehel.
Tarvi Salu
Jurist
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2023. aasta novembrikuu väljaandes Õigusuudised
