1. jaanuarist muutub töötajate puhkeaja regulatsiooni tõlgendus
Hiljuti tegi Euroopa Kohus otsuse, millel on otsene mõju ka Eesti senisele praktikale töö- ja puhkeaja nõuete rakendamisel. Kohus leidis, et igapäevast kohustuslikku puhkeaega ei saa käsitleda kohustusliku iganädalase puhkeaja osana, vaid igapäevane puhkeaeg peab eelnema iganädalasele puhkeajale.
Kehtiva töölepingu seaduse kohaselt peab töötajatele olema 24-tunnise ajavahemiku jooksul tagatud vähemalt 11-tunnine katkematu puhkeaeg. Iganädalase puhkeaja nõuded sõltuvad sellest, kas töötaja töötab summeeritud tööaja arvestuse alusel (ehk graafiku alusel) või mitte – graafiku alusel töötava töötaja iganädalane puhkeaeg peab olema vähemalt 36 tundi ning muudel juhtudel vähemalt 48 tundi. Kui varasemalt Eestis kasutusel olnud tõlgenduse kohaselt kuulus igapäevane puhkeaeg iganädalase puhkeaja arvestuse sisse, siis uue tõlgenduse kohaselt tuleb need üksteisest eraldada ning puhkeajad summeerida. See tähendab, et kui seni loeti nõuetekohaseks töötajale kord seitsme päeva jooksul 48-tunnise või graafikuga töötajatele 36-tunnise iganädalase puhkeaja andmist ilma 11-tunnist igapäevast puhkeaega eraldi arvestamata, siis alates 1. jaanuarist 2024 peab töötaja iganädalane katkematu puhkeaeg olema vähemalt 59 tundi ning graafikuga töötajatel 47 tundi.
Euroopa Kohtu hinnangul on uus puhkeaja regulatsiooni tõlgendus eelkõige vajalik töötajate tervise kaitsmiseks. Ehkki peamiselt on muudatustest mõjutatud graafiku alusel töötavad töötajad, võib uus kord siiski kõiki töötajaid puudutada. Edaspidi peavad tööandjad rangemalt järgima, et nii graafiku alusel töötavatele kui ka vajadusel ületunnitööd tegevatele töötajatele oleks uue tõlgenduse kohaselt tagatud iganädalane puhkeaeg vastavalt kas 47 või 59 järjestikust tundi.
Uuel aastal jõustuvad mitmed maksumuudatused
Lühidalt saab olulisimatest 1. jaanuaril 2024 jõustuvatest maksumuudatustest välja tuua järgnevad:
- käibemaks tõuseb seniselt 20%-lt 22%-le;
- sotsiaalmaksu maksjatele kehtestatud ühetaolise sotsiaalmaksu kohustuse alammäär tõuseb seniselt 654 eurolt 735 euroni, st sotsiaalmaksu minimaalne kohustus ühes kalendrikuus on 239,25 eurot;
- alates 1. jaanuarist 2024 ei saa füüsilised isikud enda maksustavast tulust enam maha arvata täiendavat maksuvaba tulu (i) laste eest, (ii) abikaasa eest ning (iii) eluasemelaenu intresse. Eelviidatu mahaarvamine 2023. aastal teenitud tulult on veel võimalik, st 2024. a tuludeklaratsioonis saab neid veel deklareerida.
Tarbijad võivad saada kollektiivse kaebamise võimaluse
Detsembri keskpaigas läbis Riigikogus esimese lugemise seaduseelnõu, millega planeeritakse luua tarbijatele võimalus kaitsta enda ühiseid huvisid kollektiivse esindushagi menetluses. Kehtiva seadusregulatsiooni kohaselt peavad tarbijad olukorras, kus neil on ettevõtete vastu potentsiaalne nõue ning asja ei ole õnnestunud kohtuväliselt lahendada, võtma kohtutee ainuisikuliselt ette, kandes sellega seoses ka kõik kaasnevad õigusabikulud. Muudatuste jõustumisel loodaks selle kõrvale ka teine menetlusliik, mis võimaldaks sarnastel asjaoludel sama ettevõtte vastu nõuet omavatel tarbijatel koonduda ning esitada ettevõtte vastu kollektiivne hagi pädeva üksuse vahendusel. Muudatused võimaldavad ühelt poolt tarbija huvisid efektiivsemalt kaitsta, teisalt vähendaksid need ka kohtute koormust, kuivõrd sarnaseid hagisid saaks edaspidi ühiselt menetleda.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) hinnangul võib kollektiivse esindushagi lisandumine omada kõige suuremat mõju eelkõige side-, elektrituru- ja turismivaldkonnas. Just nimetatud valdkondades on paljudele tarbijatele individuaalselt ettevõtja sama rikkumise tulemusena tekkinud kahju piisavalt väike ega pruugi otstarbekusest lähtudes õigustada iseseisvalt oma nõude kohtumenetluses maksma panemist, ent kollektiivselt esitatud nõue oleks efektiivsem ning ehk ka perspektiivikam.
Seadusemuudatuste vastuvõtmisel saaks kollektiivse esindushagi esitamise õiguse pädev üksus, kelleks on TTJA, Finantsinspektsioon, Andmekaitse Inspektsioon või juriidiline isik, mis on kantud valdkonna eest vastutava ministri määrusega kinnitatud nimekirja. Eelkõige saab selliseks juriidiliseks isikuks olla tarbijaühendus või ettevõte, mis lisaks teistele seaduses sätestatud tingimustele on sõltumatu ega ole mõjutatud ettevõtete poolt, mis on majanduslikult huvitatud esindushagi esitamisest (sh kui esindushagi rahastavad menetlusest huvitatud kolmandad isikud). Samuti tehakse võimalikuks piiriülese kollektiivse esindushagi esitamine, mida saab esitada üksnes selline pädev üksus, mis on eelnevalt nimetatud Euroopa Liidu liikmesriigi poolt ja kantud pädevate üksuste nimekirja, mille teeb kättesaadavaks Euroopa Komisjon.
Seaduseelnõu tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ning mis on üles ehitatud Eesti jaoks uudsele kontseptsioonile, mille kohaselt on kohtumenetluses menetlustoimingute tegemise pädevusega menetlusosaliseks pädevad üksused ja mitte kahju kannatanud tarbijad isiklikult. Kollektiivse esindushagi loomise eesmärk on suurendada tarbijate usaldust, edendada ausat konkurentsi ja luua siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsemad võimalused.
Riigikohus rõhutas üürivaidlusega seonduvas lahendis, et poolte vahel sõlmitud lepingust tekivad õigused ja kohustused üksnes lepingu osapooltele ning kolmandate isikutega sõlmitud kokkulepped eelviidatud õigussuhet ei mõjuta
Riigikohtul tuli 20. detsembri 2023. a lahendis nr 2-20-4997 lahendada vaidlust üürniku ja üürileandja vahel, kus üürnik sõlmis küll üürileandjaga üürilepingu ja maksis tagatisraha, ent üüriraha hakkas omavoliliselt hoiustama notari juures. Seda põhjendas üürnik asjaoluga, et talle teatavaks saanud asjaolude kohaselt käib üüripinna omandiõiguse üle parasjagu kohtuvaidlus kolmandate osapoolte vahel, mistõttu ei saa ta kindel olla tegelikus üürileandja isikus. Samuti oli üürnik sõlminud üüripinna kasutamise osas mitu teist kokkulepet ka kolmandate isikutega (hoone omaniku ning üüripinna endise haldajaga), mistõttu soovis üürnik üüri hoiustamisega vältida olukorda, kus ta maksab üüri valele üürileandjale või peab seda tegema mitmele üürileandjale. Üürnik leidis, et tal on õigus keelduda üüri tasumisest otse üürileandjale ehk enda kohustuste täitmisest, kuna ka üürileandja ei ole täitnud enda lepingulisi kohustusi tema ees, viidates eelkõige üürileandja poolsetele teenuse osutamise ja korrashoiukohustustele, mida üürniku ees täitis kolmas isik.
Kuivõrd üürnik ei tasunud kehtivalt sõlmitud üürilepingu alusel üürileandjale üüri, ütles üürileandja lepingu üles ning nõudis üüripinna valduse üleandmist. Kui üürnik sellest keeldus, pöördus üürileandja kohtusse, nõudes nii võlgnetavat üüri, kahjuhüvitist (ehk kasutuseeliseid aja eest, mil üürnik jätkas ruumide kasutamist) kui ka üüripinna valduse üleandmist. Esimese ja teise astme kohtud jätsid hagi rahuldamata, leides, et kui üürnik ei tea, kes on tegelikuks üürileandjaks, oli tal seadusest tulenev õigus üüri notari juures hoiustada. Vaidlus jõudis ka Riigikohtusse, mis saatis asja uuesti lahendamiseks ringkonnakohtule. Ehkki teistkordselt asja lahendades ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis üürileandja kasuks välja üürivõla ja kasutuseelised aja eest, mil leping oli küll lõpetatud, ent üürnik jätkas ruumide kasutamist, jättis kohus siiski esialgse otsuse jõusse osas, mille kohaselt ei olnud üürnikul kohustust üüripinna valdust üürileandjale üle anda.
Menetlusosalised kaebasid otsuse uuesti Riigikohtusse, mis tegi asjas lõpliku lahendi, rahuldades üürileandja hagi täielikult. Riigikohus leidis, et kui üürnik on sõlminud samade ruumide kasutamiseks mitu lepingut erinevate isikutega, ei saa tal olla ebaselgust selles, kes on ruumide tegelik üürileandja – tal on mitu kehtivalt sõlmitud lepingut, mida üldjuhul tuleb ka täita ning mittetäitmisel on tegu rikkumisega, mis annab teisele poolele õiguse seaduse ja lepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Kuivõrd üürnik ei olnud enda lepingulisi kohustusi üürileandja ees täitnud, oli viimasel õigus leping üles öelda ning nõuda nii lepingu järgi tasumata jäänud üüri kui ka kasutuseeliseid. Kohtu hinnangul ei mõjutanud üürniku lepingulisi kohustusi asjaolu, kas üürileandjal oli üürilepingu esemeks olevate äriruumide tegelik valdus, kas kinnisasjale (hoonele) oli kinnistusraamatusse seatud kolmanda isiku kasuks eelmärked, ega ka see, et üürnikul oli kõnealuste ruumide osas eri isikutega mitu erinevat kokkulepet sõlmitud. Kuna üürnik oli ruumide tegelik valdaja, kes sai ruume ilma igasuguste puudusteta kasutada ning ka korrashoiu jt kohustused olid jooksvalt täidetud (seejuures ei ole oluline, kas seda tegi üürileandja või kolmas isik), puudus tal kohtu hinnangul alus üürihinna tasumisest keeldumiseks.
Kuivõrd üürileandja ütles üürilepingu üles, esitas ta üürnikule ka valduse üleandmise nõude. Üürnik keeldus valduse üleandmisest, viidates enda kokkulepetele endise haldaja ja kinnisasja omanikuga, mis annavad talle õiguse jätkata üüripinna kasutamisega. Riigikohtu hinnangul aga ei esinenud asjaolusid, mis annaks õiguse üürnikule valdust mitte üle anda. Riigikohus viitas üheselt, et üürniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust üürniku ja üürileandja vahel sõlmitud kokkulepetele, st isegi kui üürnikul on kinnisasja omanikuga sõlmitud kokkuleppest tulenevalt õigus üürilepingu eset jätkuvalt vallata, ei anna see talle õigust asja valdamiseks tema ja üürileandja vahel sõlmitud lepingu alusel, mis oli eelnevalt üürileandja poolt juba kehtivalt üles öeldud. Ka kolmanda isiku kinnipidamisõigus üürileandja vastu ei anna õigust üürnikule ruume vallata, kuna see on kolmandale isikule kuuluv õigus, kes ei ole üürniku ja üürileandja vahelise lepingu osapooleks. Seega pidas Riigikohus õiguspäraseks üürileandja hagi rahuldada ning jätta üürniku vastuväited rahuldamata, kuivõrd üürniku ja üürileandja vahelise õigussuhte raames oli üürileandja käitunud õiguspäraselt ning tema nõuded üürniku vastu olid põhjendatud.
Katri Tšesnokov
Advokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta jaanuarikuu väljaandes Õigusuudised
