Käibemaksupettuse-vastane võitlus piiriüleses e-kaubanduses
Maksukorralduse seaduse (MKS) ja käibemaksuseaduse (KMS) jõustunud muudatusega kehtestati makseteenuste pakkujatele kohustus säilitada piirüleste maksete andmed makse saajate lõikes ja edastada iga kvartali kohta need andmed maksuhaldurile, kui maksete koguarv ühe saaja kohta ületab 25 makset kvartalis. Maksuhaldurid edastavad andmed Euroopa Liidu kesksesse elektroonilisse makseteabesüsteemi CESOP.
KMS-i muudatused, mis puudutavad makseteenuste pakkujale kehtestatavat aruandluskohustust, tuleneb nõukogu direktiivist (EL) 2020/284, mille norme kohustuvad kõik liikmesriigid kohaldama alates 1. jaanuarist 2024. Makseteenuse pakkujatelt andmete kogumise põhjuseks on vajadus tõhustada käibemaksupettuste vastast võitlust e-kaubanduses, mis on komplitseeritud müüjate füüsilise kohaloleku puudumise tõttu tarbimisliikmesriikides.
KMS-i uus jõustunud § 36¹ kehtestab makseteenuse pakkujatele kohustuse pidada piiriüleste maksete kohta arvestust ja edastada selliste maksete kohta teavet maksuhaldurile. Makseteenuse pakkuja on kohustatud säilitama ja edastama elektrooniliselt maksuhaldurile iga kvartali kohta kvartalile järgneva kuu lõpuks teabe piiriüleste maksete kohta, kui samale maksesaajale on tehtud rohkem kui 25 piiriülest makset. Rohkem kui 25 piiriülese makse künnis on seatud eesmärgiga hõlmata arvestusse üksnes neid makseid, mis võivad olla seotud majandustegevusega. Sellest johtuvalt, kui sama maksesaajat puudutab 25 piiriülest makset või vähem, siis sellisel juhul teabe edastamise kohustust ei teki. Oluline on teada, et kui piiriüleste maksete arv sama saaja kohta kvartalis rohkem kui 25, siis tuleb edastada teave kõikide selles kvartalis toimunud maksete kohta, mis puudutab sama saajat, mitte üksnes maksete kohta, mis ületavad 25 piiri.
Makseteenuse pakkuja, kellele teabe säilitamise ja maksuhaldurile edastamise kohustust kohaldatakse, on Eestis asutatud ja tegutsev makseasutus ja e-raha asutus, välisriigi makseasutus ja välisriigi e-raha asutuse filiaal Eestis ning muud Eestis makseteenuseid ja e-raha teenuseid pakkuvad isikud, ehk isikud, kellele kohaldatakse makseasutuste ja e-raha asutuste seadust.
Piiriülesena käsitletakse makset juhul, kui maksja asub ühes liikmesriigis ja makse saaja teises liikmesriigis või ühendusevälises riigis. Kui maksja asub ühendusevälises riigis ja saaja asub liikmesriigis, ei teki makseteenuse pakkujal aruandluskohustust. Selguse mõttes, piiriülese maksega on tegemist juhul, kui makse saaja asub Eestis ja maksja asub teises liikmesriigis või kui maksja asub Eestis, kuid makse saaja asub ühendusevälises riigis.
Täpsemalt saab seadusemuudatuste ja menetlusteabega tutvuda: https://www.riigiteataja.ee/akt/121112023001.
Kõikide korteriomanike kokkuleppel on võimalik kehtestada parkimiskaardi nõude
Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 2-22-100795, et vajalik on kõikide korteriomanike kokkulepe, mille alusel saab korteriomaniku õigust parkimisala kasutamiseks seada sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust.
Tsiviilasjas esitas OÜ Europark Estonia nõude kostja vastu 40 euro saamiseks. Hagiavaldusest tulenevalt on OÜ Europark Estonia Tallinnas asuva korteriomanditeks jagatud kinnisasja juurde kuuluva parkimisala operaator, kuhu pargiti parkimisalale sõiduk, mille armatuurlaualt puudus parkimistingimuste kohaselt nõutav parkimiskaart või -luba. Sellest johtuvalt esitas hageja parkimisala operaatorina sõiduki juhile leppetrahvinõude, paigutades trahvikviitungi sõiduki kojamehe vahele.
Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset selle otstarbe kohaselt ehk parkimine kinnisajal on kaasomandi eseme otstarbekohane kasutamine, mis oli sõiduki juhi õigus. Seetõttu leidis ka kohus, et puudub alus eeldada, et sõiduki juht tegi kinnisasjale parkides kaudse tahteavalduse OÜ-ga Europark Estonia lepingu sõlmimiseks.
Üldjuhul võivad korteriomanikud kaasomandi eseme kasutamist seadusest erinevalt reguleerida, kui nad sõlmivad selleks vastava kokkuleppe. Riigikohus täpsustas tsiviilasjas, et kaasomandi eseme tavakasutuse piirid sätestab KrtS § 31 lg 1 p 1, mille kohaselt peavad korteriomanikud kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Igal juhul ei ole tavakasutusega tegemist olukorras, kus välistatakse korteriomaniku seadusest tulenev õigus kaasomandi eset (otstarbe kohaselt) kasutada. Korteriomanikel on õigus kaasomandi eseme kasutamist täpsustada, kuid ka sel juhul on tavakasutusega tegemist üksnes juhul, kui sellega tagatakse korteriomanike võrdne kohtlemine. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka sõidukite parkimise korraldamine kaasomandi esemel tingimata küsimus, mida korteriomanikud saavad otsustada üksnes kokkuleppel.
Teenusepakkujaga lepingu sõlmimine kaasomandi esemeks oleval parkimisalal parkimise korraldamiseks on tavapärase valitsemise küsimus, mille üle saavad korteriomanikud otsustada üldkoosolekul häälteenamuse alusel. Samuti saab tavapärase valitsemise raames täpsustada parkimisala kasutamise korda, et lihtsustada parkimist korraldava teenusepakkuja tööd – nt kehtestades parkimiskaartide süsteem parkimisala kasutusõiguse (korteriomaniku staatuse) tõendamiseks. Viimase tõendamata jätmine ei välista siiski korteriomaniku seadusest tulenevat õigust parkimisala kasutada ega anna alust järeldada korteriomaniku tahet teenusepakkujaga parkimislepingu sõlmimiseks. Selleks, et seada korteriomaniku õigus parkimisala kasutamiseks sõltuvusse parkimiskaardi olemasolust, on vaja korteriomanike kokkulepet. Juhul kui korteriomanike üldkoosolekul võetakse häälteenamusega vastu otsus, mille jaoks oleks vajalik kõigi korteriomanike nõusolek, siis on selline otsus TsÜS § 38 lg 2 esimese lause kohaselt tühine.
Täpsemalt saab viidatud tsiviilasjaga tutvuda: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=2-22-100795/12.
Raielubade keelamiseks esitatavad kaebused ei tohi olla liiga üldised
Riigikohtu halduskolleegium selgitas haldusasja nr 3-22-1389, et keskkonnaühendustel on õigus esitada üks kaebus korraga mitmete raielubade andmise keelamiseks, kuid vaidlusaluste metsade geograafilises ruumis paiknemine tuleb konkreetselt ära tähistada.
Viidatud haldusasjas esitas Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebuse, milles taotles kohtul keelata Keskkonnaametil registreerida metsateatisi, mille puhul ei ole raiete mõju Natura 2000 võrgustiku alale asjakohaselt hinnatud.
Riigikohus selgitas, et metsateatise registreerimine on haldusakt, mis reguleerib üksikjuhtumit. Samas ei välista see asjaolu ühes kaebuses korraga mitme metsateatise vaidlustamise. Siiski tõdes kohus, et kuigi keelamiskaebuse puhul ei ole tarvis presenteerida näiteks haldusakti kuupäeva ja numbrit, kuid vältimatult on vajalik, et kaebaja määraks kaebuse aluse ehk põhiliste eluliste asjaolude kogumi, mille kohta nõue esitatakse. Metsateatiste registreerimise keelamise nõude puhul tähendab see, et kaebaja peab tähistama konkreetse geograafilise ala, kus paiknevad metsad, mille raiumine tema hinnangul tuleks välistada. Metsad võib kaebaja tähistada näiteks katastriüksuste loetlemise või ka piisavalt täpse kaardimaterjali abil. Metsade täpne tähistamine on hädavajalik selleks, et kohtuasjas oleks selgelt piiritletud vaidluse ese.
Ühtlasi märkis Riigikohus, et keelamiskaebuse esitamine ülisuure hulga veel andmata haldusaktide peale ei ole ainus võimalus keskkonnaõiguse normidega seostuva avaliku huvi tõhusaks kaitseks. Kohtu hinnangul on ressursse säästvam algatada näiteks mõned pilootvaidlused tüüpjuhtumitel, mille lahendamisel võib eeldada, et edaspidi järgitakse kohtu seisukohti.
Täpsemalt saab viidatud haldusasjaga tutvuda: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-22-1389/64.
Tanel Küün
Partner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta märtsikuu väljaandes Õigusuudised
