Inkassofirmad kontrolli alla
Riigikogu võttis vastu krediidiinkassode ja -ostjate seaduse, mis reguleerib krediidilepingutega tegelevate inkassofirmade ja nendega seotud isikute tegevusi ning võtab inkassofirmade tegevuse Finantsinspektsiooni kontrolli alla. Seaduse reguleerimisalasse kuuluvad sellised inkassofirmad, mis tegelevad pankade või teiste krediidiandjate laenudest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega.
Hiljemalt 31. detsembriks 2024 peavad kõik sellised inkassoettevõtjad läbima Finantsinspektsiooni tegevusloa menetluse ning taotlema vastava tegevusloa. See omakorda annab Finantsinspektsioonile volituse teostada krediidiinkassode üle järelevalvet. Lisaks annab seadus inspektsioonile erinevaid sanktsioneerimisvõimalusi, alates ettekirjutuse tegemisest kuni väärteomenetluseni. Karistusmäärade maksimumsuurus füüsilise isiku puhul saab olema 100 000 eurot ja juriidilise isiku puhul 1 miljon eurot.
Seadusega nähakse ette, et inkassofirma minimaalne kapitalinõue on 25 000 eurot ja sätestatakse nõuded, kuidas krediidiinkasso peab võlglastelt laekunud vahendeid hoidma. Oluline on ka asjaolu, et seadusega nähakse esmakordselt krediidiinkassode juhtidele ja omanikele ette usaldusväärsuse nõuded, sealhulgas kehtestatakse nõue, et krediidiinkasso juhiks ei saa olla varem liigkasuvõtmisega tegelenud inimene.
Seadusega kaitstakse rohkem ka võlgnike huve ja õigusi. Inkassofirmadele kaasnevad võlgniku teavitamise kohustused, seal hulgas tuleb võlgnikule selgelt ja lihtsalt anda infot selle kohta, mida täpselt temalt sisse nõutakse, kui suur on võlgnevus nii võla kui intresside osas ning kuidas esitatud nõuet vaidlustada. Lisaks peab inkasso tegutsema heas usus, õiglaselt ja professionaalselt. Samuti tuleb austada ja kaitsta võlgnike isikuandmeid, eraelu puutumatust ning suhelda võlgnikega viisil, mis ei kujuta endas ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist.
Lisaks nähakse seadusega ette täiendavad nõuded pankadele ja teistele krediidiandjatele. Sätestatakse, et pangad ja krediidiandjad peavad tegema oma sise-eeskirjades täiendusi, mille kohaselt tuleb enne täitemenetluse algust laenuandjal kaaluda, kas on võimalusi, et maksetähtaja ületanud tarbijakrediidilepinguid saaks muuta niimoodi, et võlgnik suudaks pikemas perspektiivis oma võla tasuda ja kohtumenetlust ei peakski alustama.
Jõustus krüptovaraturu seadus
Alates 1. juulist 2024 kehtib Eestis krüptovaraturu seadus, millega viidi krüptovarateenuse osutajad ja krüptovara väljastajad Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Seaduse sisuline eesmärk on luua selgus, korrastada kohalikku krüptoturgu, tugevdada turu ja osaluste usaldusväärsust, tagada läbipaistvus ning kaitsta investorite ja tarbijate huve.
Seaduse kohaselt peavad kõik virtuaalvääringu teenuse osutajad taotlema Finantsinspektsioonilt krüptovarateenuse osutaja tegevusloa hiljemalt 1. juuliks 2026. Pärast nimetatud tähtaega ilma Finantsinspektsiooni loata teenust osutada ei ole lubatud. Oluline on siinkohal mainida, et ka kõik virtuaalvääringu teenuse osutajad, kellel näiteks on täna olemas Rahapesu Andmebüroo luba, peavad samuti läbima Finantsinspektsiooni loamenetluse, varasem luba muutub kehtetuks ega saa taotleda uut luba Finantsinspektsioonilt ka n-ö „lihtsustatud“ korras.
Eelnev tähendab ka seda, et kõik virtuaalvääringu teenuse osutajad lähevad Finantsinspektsiooni järelevalve alla ning järelevalvele hakkavad kohalduma sisuliselt samalaadsed tingimused nagu täna Eestis reguleeritud finantsettevõtetele (pangad ja muud krediidiandjad).
Lisaks hakkavad kohalikele krüptovara teenusepakkujatele kehtima täiendavad kapitalinõuded ja karmimad aruandluse eeskirjad. Samuti peavad ettevõtjad lisaks vähemalt kaheliikmelisele juhatusele moodustama ka nõukogu, kus on vähemalt kolm nõukogu liiget ja kellel kõigil peavad olema varasemad kogemused krüpto- ja finantssektoris. Sisuliselt tähendab see, et Finantsinspektsioonilt vajaliku loa taotlemiseks on vajalik leida virtuaalvääringu teenuse osutaja juhtorganitesse vähemalt viis inimest, kellel kõigil on vajalikud varasemad kogemused krüpto- ja finantssektoris.
Äriühingu poolt väljaspool oma tavapärast majandustegevust väljastatud ühekordne laenuleping võib klassifitseeruda tarbijakrediidilepinguks
Riigikohus selgitas 3. juuli 2024. a lahendis nr 2-22-11970 tarbijakrediidilepingu aluseks olevaid põhimõtteid.
Nimetatud lahendis andis äriühing eraisikule laenu. Hiljem ütles äriühing laenulepingu üles, millele eraisik vaidles vastu, mh seetõttu, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga ning et laenuandja ei ole arvestanud laenulepingu ülesütlemisel tarbijakrediidilepingu ülesütlemiseks seaduses kehtestatud piirangutega. Lisaks leidis laenusaaja, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas laenujäägilt on tühine, sest tarbijalt ei või makseviivituse tõttu nõuda seaduses sätestatud määrast suuremat viivist.
Laenuandja vaidles laenusaajale vastu, asudes seisukohale, et laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, kuna ta ei ole andnud majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandjana laenusaajale kui tarbijale laenu või krediiti. Laenusaaja selgitas, et tegutseb toitlustuses ja tema kõrvaltegevuseks on sõidukite rent ning et laenusaajale väljastatud laen on tema äritegevuses ainuke laenuleping, mille laenuandja on andnud.
Nii maakohus kui ringkonnakohus oma lahendites asusid seisukohale, et laenuandja ja laenusaaja vaheline laenuleping ei ole tarbijakrediidileping. Ringkonnakohus asus muu hulgas selgele seisukohale, et (i) laenuandja tegutseb toitlustuses ja tema kõrvaltegevuseks on sõidukite rent; (ii) laenuandja on korduvalt esile toonud, et ta on sõlminud vaid ühe laenulepingu, ja (iii) ühekordsel laenuandmisel ei ole alust laenuandjat pidada majandus- ja kutsetegevuses tegutsevaks krediidiandjaks VÕS § 402 lg 1 mõttes.
Riigikohus aga maa- ja ringkonnakohtu seisukohtadega ei nõustunud ja leidis, et poolte vahel on tegemist tarbijakrediidilepinguga ning põhjendas seda järgmiselt.
- Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule krediiti või laenu, tuleb eeldada tarbijakrediidilepingut ja vastupidist peab tõendama krediidiandja.
- Riigikohtu kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohtud lähtunud ekslikust arusaamast, et „krediidiandja“ VÕS § 402 lg 1 mõttes on isik, keda saaks tema tunnuste kaudu iseloomustada kui krediidiandjat, ehk et ta oleks olemuselt krediidi- või finantseerimisasutus. Selline arusaam on ekslik, sest krediidiandja on VÕS § 401 lg-s 1 sisalduva definitsiooni järgi isik, kes kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma. Asjaolu, et laenuandja tegeleb äriregistri andmetel toitlustuse ja sõidukite rendiga, on ebaoluline selle hindamisel, kas ta on krediidiandja VÕS § 401 lg 1 mõttes ehk isik, kes on andnud oma majandus- või kutsetegevuses laenu või krediiti. Vastasel juhul saaksid äriühingud vältida seadusest tulenevaid kohustusi (mh VÕS 22. peatüki 2. jao regulatsiooni) sellega, kui teatavad äriregistrile enda tegevusala kohta ekslikud andmed.
- Eelnevast tulenevalt, kui äriühing sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad. Sellist lähenemist toetab asjaolu, et võlaõigusseaduse eesmärk on kaitsta tarbijaid tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede ja ülemäära kõrgete krediidikulude eest. Seda eesmärki silmas pidades ei ole välistatud, et laenu või krediiti andev füüsiline isik tegutseb majandus- või kutsetegevuses, mille tulemusena on tema sõlmitud laenu- või krediidilepingud kvalifitseeritavad tarbijakrediidilepinguteks.
Hannes Küün
Partner, vandeadvokaat
**************
Uudised ilmusid algselt Äripäeva 2024. aasta septembrikuu väljaandes Õigusuudised
