- Riigikaitse on möödapääsmatu tegevussihtide seadmisel.
- Eesti enda toodang peab olema konkurentsivõimeline.
- Riigi valitsemise kvaliteet aitab eesmärke saavutada.
Viimastel aastatel oleme rullunud lõputuna tunduvates kriisides. Mõnikord võib tunduda, et oleme kaotanud sihi teekonnal, kuhu ühiskond liigub. Ebastabiilsus ja ettemääramatus on muutunud normaalsuseks. Majanduslangus on tabanud nii meid kui ka lähinaabreid. Samas on meil säilinud ambitsioon jõuda praeguselt umbes 40. kohalt maailma rikkaimate riikide hulka. Riigi ja ühiskonna eduks on aga vaja seada selgeid eesmärke, kirjutab vandeadvokaat Aare Tark.
Maailm meie ümber on muutunud turbulentsemaks ja ettearvamatumaks kui kunagi varem: koroonakriis pööras esiti segi inimeste elud, seejärel tarneahelad ja lõpuks tekitas rikaste ja vaeste võidujooksu vaktsiinidele. Vaevu jõudis viirus oma kombitsad tagasi tõmmata, kui maailma laiemalt, aga meid eriti valusalt tabas Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse. Kuigi oleme alati ühiskonnana olnud valvas idanaabri ambitsioonide suhtes, on nüüdseks meile selgepiiriliselt välja joonistunud vajadus tugeva riigikaitse järele. See tähendab nii Eesti enda panust kui ka usaldusväärseid liitlassuhteid. Riigikaitse on möödapääsmatu osa ükskõik milliste arengu- ja tegevussuundade seadmisel, sest ilma selleta pole ei riiki ega meist sihiseadjaid.
Maakera soojeneb üha kiiremini. Inimkonna mõõtmisajaloo kümme kõige soojemat aastat on olnud viimased kümme: kõige kuumem oli möödunud aasta. Kliimamuutus ohustab miljardite inimeste elukvaliteeti nii arenevas kui arenenud maailmas: joogivee vähesusest kuni elukoha vee alla jäämise või talumatu kuumuse tagajärjel suurenenud suremuseni. Globaalne probleem nõuab globaalset vastutust: kes ise midagi ei tee, ei saa midagi nõuda ka teistelt. Eesti peab siin oma panuse andma ja soovitatavalt rohereformi edasise arengu kiirendamiseks selle ära kasutama.
Eesti on piisavalt väike, et mitte omada suurt mõju ülemaailmsetele sündmustele ja protsessidele. Peame oma plaane tehes neid aga hoolsalt arvestama, et mitte vales suunas liikuda.
Kuhu läheme?
Eelkõige peame otsustama, mida tahame. Riigid saavad edukad olla eri viisidel: USA ja Rootsi majandusmudelid on väga erinevad, aga mõlemad on maailma rikkaimate riikide hulgas. Ühel on maailma tippülikoolid, globaalse haardega suurettevõtted, üksikisiku vastutus, mis võimaldab realiseerida Ameerika unistust, aga võib ka hammasrataste vahele jätta. Teine rakendab kollektiivset panust maksude näol, selleks et mahajääjaid võimalikult vähe oleks, ja konsensusel põhinev kultuur on loonud majanduse, kus keskmine sissetulek jääb vaid natuke USA-le alla. Suurus ei loe: edukas võib olla nii väike Singapur kui suur Saksamaa.
Majandussihte seades tuleb Eestil valida, kas tahame madalaid makse ja õhukese riigi õhukesi teenuseid, kus enam vastutust on igal inimesel ja ettevõttel endal, või kõrgeid makse koos riigi laiemalt toetava õlaga. Ei ole võimalik ehitada paksu riigimadratsit, mis kukkujaid haiget saamast hoiab, ilma selleks maksudega panustamata.
Nii madalate kui kõrgete maksude kogumiseks on aga vaja majandustegevust, mida maksustada. Selleks et globaliseerunud maailmas edukas olla, eriti väikeriigina, kes paratamatult olulist osa tarbitavast peab importima, peab meie enda toodang olema konkurentsivõimeline.
Euroopa Liit plaanib kasvatada konkurentsivõimet ühisturu parema toimimise, bürokraatia vähendamise ja riigiabi piiramisega. Majandusliidu sees peame tõdema, et kui me ei taha, et meie konkurentsivõime tuleneb inimeste madalatest palkadest nagu 90ndatel, peab majanduspoliitika võimaldama tehnoloogiatesse ja füüsilisse kapitali investeerimist, et töötajail oleks võimalik suuremat lisandväärtust luua.
Lisaks eelnevale on olulised üldised majanduse hinnataset mõjutavad sisendid. Energiaalane ühiskondlik debatt keskendub ühe või teise tuleviku energialiigi ohutusele (tuumaenergia) või kättesaadavusele (taastuvenergia), aga mitte hinnale, mida meie majanduses tegutsejad energia eest maksavad. Viimane määrab aga ära meie konkurentsivõime ja elatustaseme: soodsate sisenditega tööstus loob inimestele töökohad ja väike energiakulu tähendab tarbija rahakotis võimalust oma heaolu enda soovide järgi parandada.
Konkurentsivõimeline tööjõud ei ilmu aga iseenesest. Selleks et oleks tagatud kõrgtehnoloogilistele ja suure lisandväärtusega töökohtadele sobivad inimesed, peab riik investeerima haridusse, alates lasteaedadest, mis võimaldavad kodus laste eest hoolitsemise asemel oma potentsiaali rakendada, kuni kõrghariduseni, mille saavutusi peab olema lihtne majanduses rakendada. Vaid haritud rahvas kannab mõtestatult edasi kultuuri, mida nõuab meie põhiseadus.
Kuidas kohale jõuame?
Samas peame küsima, kuidas me need eesmärgid saavutame. Riigikontroll leiab, et oleme eurotoetusi kasutanud liiga aeglaselt. Euroraha on justkui tasuta optsioon, millega oma majanduse turgutamata jätmine on ebasoovitav: peaksime olema targemad. Laenuraha võib olla abiks kriitiliste projektide elluviimisel, kuid lisaks majandusteooriale on meil ka Kreeka, Itaalia ja teised näited, mis tõestavad, et pikaajalist lahendust laenuraha ei paku, sest ühel hetkel muutub intressikoorem majandusele liiga raskeks.
Kõige olulisem ühiskonna eduks ja mistahes eesmärkide saavutamiseks on riigi valitsemise kvaliteet. Samamoodi, nagu ebaefektiivne juhtkond piirab ettevõtte potentsiaali, on ka riigijuhtimisel vajalik tagada efektiivsus. Juhtimisotsuste efektiivsus peab seisnema nii ressursikasutuse optimaalsuses – kui palju ametnikke on meiesuuruse riigi jaoks aktsepteeritav, kui kaua võivad eri menetlused kesta, kui suur on halduskoorem, mida võib ettevõtetele peale sundida. Kuid oluline on ka tegevuste tulemuslikkus – mis on ametnike töö mõju, kas suudame heaolu kasvatada kiiremini kui ilma nende tegevusteta, kui palju analüüse ja arengukavasid jääb sahtlisse tolmu koguma. Kvaliteetsete juhtimisprotsessideta eksleme riigi ja ühiskonnana pigem metsas, kui raiume selget sihti tuleviku poole.
Demokraatlik protsess määrab vastutuse hajumise, sest valitsejad vahetuvad. Oleks hea, kui iga inimene meie väikses riigis, aga samamoodi ka meediakanalid ja kodanikeühendused nõuaksid poliitikutelt ja ametnikelt selgeid eesmärke meie ühiskonnale ning seejärel nende saavutamiseks tehtud plaanide kvaliteetset elluviimist. Muidu peame ootama võimalust, et kolme aasta pärast alustada jooksmist samast punktist.
Artikkel ilmus algselt Postimehe arvamusloona: AARE TARK ⟩ Millist riiki me tahame?
Postimees koos advokaadibürooga Tark korraldab 6. märtsil majanduskonverentsi «Suur Teema 2024: Millist riiki me tahame?»
