Kui Eesti jookseb rahvusvaheliste kliimakohustuste osas lati alt läbi, ei kujuta ma hästi ette, mis näoga me oma lastelastele otsa vaatame, kirjutab vandeadvokaat Aare Tark 3. jaanuari Postimehes.
Detsembri alguses saavutas Euroopa Ülemkogu kokkuleppe üleminekus süsinikuneutraalsele majandusele aastaks 2050 ilma Poola nõusolekuta. Küsimuse juurde tullakse aga tagasi 2020. aasta juunis.
Kuu aega tagasi teatas Maailma Meteoroloogia Organisatsioon WMO, et globaalne CO2 sisaldus atmosfääris on tõusnud uuele rekordtasemele 407,8 miljondikosa (ppm). Paar nädalat hiljem kuulutas Euroopa Parlament välja kliima hädaolukorra.
- Peaksime lõpetama fossiilsetesse energiaallikatesse investeerimise ning seadustega suunama inimeste ja ettevõtete käitumist pikaajalise kestlikkuse poole.
- Tööhõive Eesti eri paigus on tähtis ja kliimamuutus on tähtis. Küsimus on, kumb neist on olulisem.
- Kuna kliimamuutus puudutab meid kõiki, pole meil mõistlik ootama jääda, kuni poliitika muutub või kuni meid seadustega kohustatakse. Tark on kodanikena ja ettevõtjatena ise tegutseda.
Vajaliku muutuse kiirus, sügavus ja ulatus on aga kõik sellised, millega inimkond varem kokku puutunud ei ole. Peame mõnekümne aasta jooksul globaalselt muutma seniloodud süsteeme, võimalik, et alustaladeni välja. Pean silmas näiteks Nobeli preemia laureaadi, majandusteadlase Joseph Stiglitzi hiljutist üleskutset loobuda SKT kasvul põhinevast majandusmudelist või ajakirja New Scientist kolumnisti Graham Lawtoni tähelepanekut, et demokraatlik poliitika ei pruugi võimaldada nii tugevalt igapäevast elu mõjutavaid ümberkorraldusi nii lühikese aja jooksul.
Üks oluline vahend inimeste ja ettevõtete käitumise suunamiseks väiksema ökoloogilise jalajälje poole on seadused.
Riigina oleme endale võtnud hulga kliimaga seotud kohustusi, mis on kirjas peamiselt kolmes poliitikadokumendis: energiamajanduse arengukava aastani 2030, kliimapoliitika põhialused aastani 2050 ning riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030. Mitmed seal seatud eesmärgid tulenevad Euroopa Liidu raamdokumentidest ja rahvusvahelistest lepingutest.
Mõned näited peamistest eesmärkidest on Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamine 80 protsenti aastaks 2050 võrreldes 1990. aasta tasemega, taastuvenergia osakaalu tõus energia summaarsest lõpptarbimisest 42 protsendini 2030. aastaks ning primaarenergia tarbimise vähendamine 14 protsenti. Lühidalt kokku võttes: tarbida vähem energiat ja toota järjest rohkem taastuvatest allikatest.
Kui oled võtnud endale lepinguga kohustusi, peab nende täitmine väljenduma käitumises. Riigi puhul tähendab see, et meie riigisisene poliitika ja otsused peavad olema vastavuses võetud rahvusvaheliste kohustustega. Mõnel pool olemegi niimoodi käitunud. Näiteks ilmus tanklatesse mõni aeg tagasi biolisandiga kütus. Tuulegeneraatoreid on Eestis töös koguvõimsusega üle 300 MW, aga planeerimisel või ehitamisel on veel mitu korda rohkem võimsust.
Teiste eesmärkidega oleme hädas. Transpordivõrgu elektrifitseerimises, eriti elektrisõidukite osakaalu poolest, oleme Euroopas üsna viimaste seas. Prügi taaskäitlemise eesmärk on probleem juba 2020. aastal, kui taaskasutusse tuleks suunata 50 protsenti olmejäätmeid – praegu on taaskäitluse osakaal 30 protsenti. Taaskäitluse suurendamiseks on vaja taaskäitlustehast, aga ainuüksi selle planeerimine ja kooskõlastamine võtab aega aastaid.
Põhjalikuma ülevaate võetud kohustuste täitmisest andis Stockholmi Keskkonnainstituudi 2018. aasta oktoobris koostatud raport Eesti kohta, mille üks lõppjäreldustest kõlas nii: «Kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk aastaks 2020 saab ilmselt saavutatud, kuid 2030. a eesmärkide saavutamine vajab lisameetmeid.»
Täna ei lähtu me riigisiseses poliitikas alati võetud kohustustest. Peaksime lõpetama fossiilsetesse energiaallikatesse investeerimise ning seadustega suunama inimeste ja ettevõtete käitumist pikaajalise kestlikkuse poole. Näiteks põlevkivist õli tootmine on küll vähem keskkonnaintensiivne kui selle põletamine elektri tootmiseks, kuid tasub meeles pidada, et põlevkivi on fossiilne kütus ning põlevkiviõli peamised tarbijad on soojatootjad, energeetikaettevõtted, põllumajandus- ja laevakütuste tootjad. Isegi kui me toodetud õli ekspordime ja seega Eesti süsinikujalajälge ei kasvata, põletatakse kusagil see õli ära ja meie maapõuest välja kaevatud süsinik eraldub ikkagi atmosfääri.
Loomulikult on meil vaja mõelda Ida-Virumaa majandusele, tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale. Detsembri alguses toimus Kukrusel ümarlaud, kus otsiti võimalusi õiglaseks üleminekuks taastuvenergiale ning mitmekesisemale majandusele. Üle riigi ei tohiks me siiski kasutada ühe regiooni liigset sõltuvust fossiilkütustest ettekäändena oma kohustuste täitmata jätmiseks. Tööhõive Eesti eri paigus on tähtis ja kliimamuutus on tähtis. Küsimus on, kumb neist on olulisem ja peaks olema peamine kriteerium majanduslike ja ühiskondlike (sh energiapoliitiliste) valikute tegemisel.
Võimuga kaasneb alati vastutus. Eesti põhiseaduses on kirjas, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Järelikult on rahvas, igaüks meist, ka suurima vastutuse kandja.
Vastutus, millest räägin, ei ole peaasjalikult mitte meie rahvusvaheliste partnerite ees, vaid eelkõige meie oma järeltulevate põlvede ees. Kodaniku tasandil tähendab see ühelt poolt, et peame nõudma oma riigilt ja enda valitud esindajatelt vähemalt võetud kohustuste täitmist. Teisalt ei pea muidugi oma võimu teostamisel ja vastutuse kandmisel piirduma nõudmise ja näpuga näitamisega. Kuna kliimamuutus puudutab meid kõiki, pole meil mõistlik jääda ootama, kuni poliitika muutub või kuni meid seadustega kohustatakse. Tark on kodanikena ja ettevõtjatena ise tegutseda.
Mulle tundub kummastav, et tehnoloogiasõbralikul mereäärsel maal põhjustab lihtne tormituul 21. sajandil tuhandete inimeste päevadeks elektrita jäämise.
Tõsi, nii mastaapse väljakutsega nagu kliimamuutus vastamisi seistes tekib ka parimatel kahtlusi oma suutlikkuses. Kas Eesti saab hakkama?
Ma näen tõendeid, mis viitavad, et meil on head eeldused. Esiteks on meil ajalooline kogemus – oleme rahvana ka varem suurte eesmärkide saavutamiseks kokku tulnud. Ühiselt tegutsedes taastasime oma riigi iseseisvuse. Paarkümmend aastat hiljem koristasime koos oma riigi puhtaks ja muutusime sellega maailmas suureks eeskujuks.
Teiseks ei ole meil väga energiamahukat tööstust. Kõige suurem osa kasvuhoonegaasidest tekibki energiasektoris.
Ettevõtetest, kes on suure energiatarbega või kelle tegevus annab muul moel märgatava panuse Eesti süsinikujalajälge, on mitmed juba ise astunud kiiduväärseid samme. Energiafirma Alexela on teinud suuri investeeringuid gaasikütuste, sh biometaani toomiseks tanklatesse, septembris korraldati ka rahvusvaheline kliimaneutraalse transpordi konverents. AS Estonian Cell, kelle vajadus moodustab 2,5 protsenti kogu Eesti elektritarbimisest, on viimastel aastatel teinud kümnetesse miljonitesse ulatuvaid investeeringuid keskkonnamõju vähendamiseks.
On oluline märkida, et mõlemad nimetatud ettevõtted on ühtlasi pereettevõtted. Nimelt on pereettevõtted oma loomult pikemaajalise vaatega. Nad on mõeldud kestma ja väärtust looma põlvkondadeüleselt ning on seetõttu parimad kandidaadid süsinikuneutraalse majanduse loomisel.
Riigina oleks mõistlik neist eeskuju võtta ning samuti olla valmis investeerima uutesse, kestlikkust tagavatesse tehnoloogiatesse. Üks selliseid tehnoloogiaid on väikesed, sulasoolareaktoriga tuumajaamad. Euroopa Liidu pikemaajalistes kliimaeesmärkides nähakse elektri tootmiseks ette muu hulgas tuumaenergiat kui vähese süsinikuheitega energiaallikat. Tuumaenergia on ainus mittefossiilne allikas, mis suudab tagada ilmastikuoludest sõltumatu ööpäevaringse elektrivarustuse. Vähetähtis ei ole ka kaasproduktina saadav soojus.
Kuuldes sõna «tuumajaam», kipuvad paljud inimesed mõtlema 1960. aastate kergveereaktoritele, mis on kummaline. Kui mõtleme autotööstusele, tundub loomulik, et me ei sõida enam 50ndatest pärit mootoritega, mis kulutasid 16 liitrit 100 km kohta. Kui mõtleme tuumareaktoritele, on sama põhjendamatu kujustada endiselt 60ndate lõpus ehitatud Fukushimat või 70ndate keskel rajatud Tšornobõli. Nüüdisaegne sulasoolareaktor kasutab vähem kütust, töötab madalamal temperatuuril ja normaalrõhul ning tekitab 200 korda vähem jäätmeid, mis on ühtlasi ka palju vähem ohtlikud kui 50 aastat tagasi ehitatud reaktoritel.
Kliimakriis puudutab meid kõiki ja väga lihtsaid lahendusi enam laual ei ole. Peame kõik olema valmis oma juurdunud harjumusi ja arvamusi muutma ning uusi tehnoloogiaid kasutusele võtma, isegi kui nende tehnoloogiate varased versioonid on meile näppu lõiganud.
Mulle tundub kummastav, et tehnoloogiasõbralikul mereäärsel maal põhjustab lihtne tormituul 21. sajandil tuhandete inimeste päevadeks elektrita jäämise. Targad ühendatud võrgud, hajus tootmine taastuvallikatest ning ööpäevaringne ilmastikuoludest sõltumatu elektrivarustus on üks tähtis osa riigina võetud kohustuste täitmisest nii, et Eestis oleks kõigil jätkuvalt hea elada.
Erinevalt Vaikse ookeani saareriikidest, kes juba on kaotanud oma maismaad tõusvale maailmamerele, ei upu meie maa nähtavas tulevikus ära. Meie maa ei muutu ka elamiskõlbmatuks kõrbeks. Aga kui me laseme ennast sellest uinutada ning jookseme oma rahvusvaheliste kliimakohustuste täitmisel lati alt läbi, ei kujuta ma hästi ette, millise näoga me oma lastelastele otsa vaatame.
