Sõda võib kesta 15 aastat. Mis on Eesti tegevuskava?
- Sõda Ukrainas võib kesta palju kauem, kui arvata oskame.
- Ukraina majanduse taastamine on julgeolekuliselt oluline samm.
- Sõjajärgse majanduse tuultes peab Eesti püsima võitjate poolel.
Ukraina liitlasena oleme nii rahaliselt kui ka paljude Eesti inimeste igapäevaste pingutustega selle sõja tagajärgedega seotud veel palju aastaid. Seetõttu on loomulik, et sõda on meie aktiivse tähelepanu all. Samal ajal on mõistlik arutleda, mis saab pärast sõda, kirjutab vandeadvokaat Aare Tark.
Sõda Ukrainas, mida Venemaa alustas üheksa aastat tagasi ning mille kuum faas algas 24. veebruaril 2022, võib kesta 15 aastat. NATO peasekretär Jens Stoltenberg eelmise aasta juunis täpset aastate arvu ei maininud, kuid hoiatas, et see võib kesta palju aastaid. Chicago Ülikooli politoloog Paul Poast kirjutas Washington Postis, et ta nõustub selle hinnanguga, sest praegusel sõjal on kõik pikaajalise sõjalise konflikti tunnused. Täpse arvulise ennustuse (15,3 aastat) on välja töötanud New Yorki Ülikooli politoloogid.
Samas võib sõda lõppeda palju kiiremini, kui oskame seda arvata. Nii Ukraina sõjalise ülekaalu kui ka Venemaa sisepoliitiliste tegurite mõjul. Sõjad on ettearvamatud, muuhulgas sellepärast, et nende kulg sõltub olulisel määral sõdurite ja neid toetavate rahvaste psühholoogiast, tahtest ja meelsusest, mis võivad lühikese aja jooksul muutuda. Mõistlik on täna pingutada sõjas, kuid samas teha ka ettevalmistusi rahuks, sest ühel hetkel see mingis vormis saabub.
Nagu ütles ajaloolane ja filosoof Yuval Harari: «Sõda ja rahu on otsused, mitte paratamatus. Sõdu algatavad inimesed, mitte loodusseadused. Ja nii nagu inimesed sõdu algatavad, saavad inimesed ka rahu teha. Kuid rahu sõlmimine ei ole ühekordne otsus. See on pikaajaline jõupingutus, et kaitsta universaalseid norme ja väärtusi ning ehitada üles koostööinstitutsioone.»
Me kõik ootame sõja lõppu ning mitte lihtsalt lõppu, vaid lõppu Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamise ja rahulepinguga eeldustel, mille on sõnastanud Ukraina president. Edward Lucas nimetas 2022. aastal Tallinnas majanduskonverentsil Volodõmõr Zelenskõid vaba maailma juhiks.
Ukraina liitlasena oleme nii rahaliselt kui ka paljude Eesti inimeste igapäevaste pingutustega selle sõja tagajärgedega seotud veel palju aastaid. Seetõttu on loomulik, et sõda on meie aktiivse tähelepanu all. Samal ajal on mõistlik arutleda, mis saab pärast sõda.
Ukraina majanduse taastamine on julgeolekupoliitiliselt sama oluline kui täna Ukraina sõjaväe toetamine militaarabiga.
Sõjapidamine on väga kallis tegevus, paljuräägitud HIMARSi üksainus raketilask maksab 100 000 – 1,5 miljonit eurot, olenevalt laskeulatusest. Seetõttu on tõenäoline, et ühel hetkel jooksevad konflikti osapooled ressurssidest tühjaks ning kuum faas lõpeb. Tänaseks Ukrainale osutatud välisabi kogusumma ulatub üle 110 miljardi euro.
Siinpool rindejoont meeldib meile arvutada rahas ning seepärast tundub, et Ukraina toetajatel on ressursse rohkem, mistõttu on Venemaa kaotus ainult aja küsimus. Nende ennustuste tegijad peavad aga arvestama, et Venemaa on eurode vastu valmis panema inimelusid.
Ukraina majanduse taastamine on julgeolekupoliitiliselt sama oluline kui täna Ukraina sõjaväe toetamine militaarabiga. Nii nagu Teise maailmasõja järel nähti USAs, et Euroopas rahu tagamise hädavajalik tingimus on majanduse ülesehitamine, on ka majanduslikult tugev ja iseseisev Ukraina Euroopa rahu garant tulevikus. Seetõttu pole imestada, et USA mõttekoda German Marshall Fund on välja töötanud seitsmepunktilise kaasaegse Marshalli plaani Ukraina jaoks. Sarnaseid mõtteid on siinpool ookeani välja öelnud muuhulgas Ursula von der Leyen, Olaf Scholz ja teised.
Me ei tea täna, kui suureks sõjakahjud kujunevad. Hetkehinnangud varieeruvad suurel skaalal: 350 miljardist eurost Maailmapanga hinnangul kuni 700 miljardi euroni Ukraina valitsuse hinnangul. Võrdluseks, sõjast laastatud Euroopa ülesehitamise plaani kulu USA-le tänases vääringus oli 173 miljardit dollarit. Palju on räägitud mõttest kasutada kahjude hüvitamiseks Euroopas ja mujal külmutatud Venemaa ja Vene oligarhide varasid, kuid täna on veel õiguslikult ebaselge, kas ja kuidas see juriidiliselt võimalik on.
Millised on aga need laiemad majandusarengud, mis ootavad meid ees Ukrainas, Euroopas ja kogu maailmas, kui rahu saabub ja ülesehitamine võib alata? See on viimaste kümnendite keerulisemaid küsimusi, sest mitte kunagi pole valemis olnud sedavõrd palju muutujaid.
Enne sõja kuuma faasi puhkemist kimbutasid meid neli suurt kriisi. Nendest võime ehk ainult pandeemia lugeda Euroopas lahendatuks.
Üks väga oluline muutuja on inimesed. Ukrainast on tänaseks erinevatesse Euroopa riikidesse sõja eest põgenenud kaheksa miljonit inimest. Kui paljud neist sõja lõppedes tagasi kodumaale lähevad, sõltub muuhulgas nii sellest, mis tingimustel ja tulemusega sõda lõpeb, kui ka sellest, milliseid tingimusi pakuvad neile Ukraina ja nende praegused asukohariigid. Ei tasu unustada, et paljude negatiivse iibega ELi riikide jaoks on Ukraina inimesed praegu ära täitnud valusaid demograafilisi ja tööjõukriisiga seotud auke.
Sektoritest rääkides ei saa üle ega ümber energiast. Enne sõja kuuma faasi puhkemist kimbutasid meid neli suurt kriisi. Nendest võime ehk ainult pandeemia lugeda Euroopas lahendatuks. Kliimakriis aga järjest süveneb ning selle mõjud on üha ilmsemad. Energiakriis on otseselt seotud nii kliimakriisi kui sõjaga, sest kas ja millisel kujul jätkub Venemaa energiakandjate import Euroopasse on veel täielikult teadmata. Eestis on vaja kaaluda energiasõltumatuse, kliimaneutraalsuse ja energiahinna vahel ning teha sellest lähtuvaid otsuseid energiataristu, aga ka inimestele ja tööstustele makstavate toetuste osas. Samal ajal tuleb see kõik sobitada kokku kliimaeesmärkidega, et jätkuks rohemajanduse areng ja investeeringud sellesse.
Arvestades, et energia hind on üks olulisemaid sisendhindasid ülejäänud majandusele ning mõjutab seetõttu üldist inflatsioonitaset, on energiasektori kaudu ilmnevad mõjud sõjajärgses majanduses ühed olulisimad. Inflatsiooni kontrolli alla saamise tavapärane reaktsioon on laenuintresside tõstmine keskpankade poolt, kuid intresside kiire kasv paneb täiendava löögi alla paljud ettevõtted ja majapidamised, kelle laenumaksed suurenevad hüppeliselt. Rääkimata kinnisvarasektorist, mis oluliselt kallimate laenude tõttu kõvasti kannatab. Maailmapanga varasem prognoos ELi majandusele oli neljaprotsendiline kasv, kuid eelmise aasta lõpus alandati seda 2,9 protsendile. Vaja on leidlikku majanduspoliitikat, et sõja mõjude vahel toimivat tasakaalu leida.
Majandusharude lõikes on ilmselt ka võitjaid, kes näevad kiiret kasvu olenemata inflatsioonist ja energiahindadest. Paljud riigid on aru saanud, et viimaste kümnendite jooksul on nad oma kaitsevõimet alarahastanud, mistõttu nüüd on kiiresti tehtud suures mahus tellimusi. Lisaks on vaja taastada need otsesed varud, mille arvelt Ukrainale sõjalist abi anti. The New York Timesi andmetel plaanib USA Ukraina sõja tõttu järgmise kahe aasta jooksul suurendada näiteks suurtükimürskude tootmist umbes 500 protsendi võrra. Väga paljud teised riigid on viimase aasta jooksul teinud või andnud teada täiendavatest relvahangetest, Eesti teiste hulgas. Kahjuks pole meil endal kuigi palju sõjatööstuse ettevõtteid, kes neid tellimusi saaks ning töö ja raha Eestisse tooks.
Ehituses sektorina ilmselt nii suurt kasvu ei tule, aga kui vaadata, kuidas näiteks 1990. aastatel Lahesõja järel said paljud USA ettevõtted Iraagi ja Kuveidi taastamiseks oma valitsuse tellimusi, siis võib arvata, et Ukraina transpordi-, telekommunikatsiooni- ja kommunaaltaristu, elamufondi ja tööstuste ülesehitamisel läheb kindlasti vaja Euroopa ettevõtete abi. See on koht, kus ka Eesti ettevõtted saavad kindlasti abiks olla, eriti arvestades, et protsentuaalselt SKTst oleme suurimaid Ukraina toetajaid ning seega on meie ettevõtete osalemine sõjajärgses ülesehitamises põhjendatud. Ettevõtjad ei saa siin aga üksi tegutseda, eelnevalt on vaja teha riikide tasandil kokkulepped.
Ukraina on tõestanud oma tugevust ja astunud vastu Venemaale ning liikunud Euroopa Liidu lävepakule. See mõistetavalt häälestab meid teatud optimismile. Majanduses, eriti sõjajärgses majanduses, on aga suur hulk määramatust ja ebakindlust, mille lahendamine vajab kindlakäelist juhtimist. Maailma Majandusfoorumi asutaja Klaus Schwab ütles hiljutise Davosi tippkohtumise eel: «Majandus-, keskkonna-, sotsiaal- ja geopoliitilised kriisid lähenevad ja põimuvad, luues äärmiselt mitmekülgse ja ebakindla tuleviku. Davosis toimuval iga-aastasel kohtumisel püütakse tagada, et juhid ei jääks kriisimõtteviisi lõksu.» Tundub, et see läks ka korda ja majandusfoorumi meeleolud olid valdavalt positiivsed alates esimesest, IMFi asedirektori Gita Gopinathi sõnavõtust.
Valimistejärgsele valitsusele tuleb soovida sedasama tasakaalukat visioonikust ning mitte lõksu jäämist kriisimõtteviisi, et sõjajärgse majanduse tuultes oleks Eesti tervikuna võitjate leeris.
