fbpx

Kaugesse tulevikku lükatud kohustuse täitmise tähtpäevaga tehing loetakse pankrotimenetluses võlausaldajate huve kahjustavaks

Riigikohus selgitas 19. novembri 2025 lahendis nr 2-23-2975, et ka kaugesse tulevikku lükatud kohustuse täitmise tähtpäevaga tehingud tuleb lugeda võlausaldajate huve kahjustavaks.

Vaidluse asjaolude kohaselt esitas hageja kui võlgniku pankrotihaldur kostja vastu hagi tehingu tagasivõitmiseks võlgniku pankrotimenetluses. Tehing, mida hageja soovis tagasi võita, oli võlgniku ja kostja vahel 24. jaanuaril 2019 sõlmitud kokkulepe, millega pooled leppisid kokku, et kostjal võlgniku ees oleva rahalise kohustuse täitmise tähtaeg on 1. veebruar 2029.

Kuna maakohtu tuvastatu kohaselt tehti see tehing rohkem kui aasta, aga vähem kui kolm aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis oli nõude alus PankrS § 110 lg 1 p 3. Sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud tehingu, kui võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve.

Riigikohus selgitas, et tehing kahjustab võlausaldajate huve mitte ainult siis, kui selle tulemusel väheneb võlgniku vara, vaid ka siis, kui võlausaldajate nõuete rahuldamine selle vara arvel muudetakse ebamõistlikult raskeks. Muuhulgas on see nii näiteks juhul, kui kolmandal isikul võlgniku ees oleva kohustuse täitmise tähtpäev lükatakse kokkuleppel nii kaugesse tulevikku, et pankrotimenetluse tavapärast mõistlikku kestust arvestades ei saaks selle kohustuse täitmist pankrotimenetluse ajal nõuda.

Seega kahjustab võlausaldajate huve eelduslikult võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe, millega võla tasumise tähtpäev lükatakse kümne aasta võrra edasi. Võlausaldajate huvides on see, et nõue pannakse maksma võimalikult vara, ja kui nõude maksmapaneku võimalus lükatakse sedavõrd kaugesse tulevikku, siis on nõude omaja võlausaldajad sisuliselt kaotanud võimaluse saada oma nõuded selle arvel rahuldatud.

Lisaks kaasneb Riigikohtu hinnangul sellise kokkuleppega arvestatav risk, et kohustatud isiku majanduslik olukord halveneb vahepeal sel määral, et ta ei ole kohustuse täitmise uue tähtpäeva saabumise ajal enam võimeline kohustust täitma. Niisuguse riski võtmine ei ole eelduslikult võlausaldajate huvides.