Vaidluse keskmes oli Tartu linna üldplaneering, millega kavandati avalik matkarada Emajõe kaldale läbi viie eraomandis oleva kinnistu. Kinnistuomanikud (kaebajad) vaidlustasid üldplaneeringu otsuse, leides, et see rikub ülemääraselt nende omandiõigust, privaatsust ja kodu puutumatust.
Kinnistuomanike peamised argumendid:
Omandiõiguse ja privaatsuse rikkumine. Kaebajad leidsid, et matkaraja rajamine nende elamute ja saunade lähedale on intensiivne sekkumine nende eraellu. Matkajatega kaasnevad probleemid, nagu prügi, lärm, eramaale tungimine, tuleoht ja vargused.
Matkarada ei ole kallasrada. Seadusega tagatud õigus liikuda veekoguäärsel kallasrajal ei anna linnale õigust rajada sinna püsivat taristut (sillad, laudteed), mis on omane matkarajale ja suurendab oluliselt inimeste liikumist.
Puudulik kaalutlus ja ebavõrdne kohtlemine. Omanike arvates ei kaalunud linn piisavalt nende huve võrreldes avaliku huviga. Samuti tõid kaebajad esile, et lähedalasuva teise asumi kinnistutele sarnast matkarada ei planeeritud, mis on nende ebavõrdne kohtlemine.
Näiline kaasamine. Kaebajad tundsid, et nende ärakuulamine planeerimismenetluses oli formaalne ning nende argumente ja pakutud alternatiivseid lahendusi (nt raja suunamine ümber nende kinnistute) ei võetud sisuliselt arvesse.
Tartu linn vaidles kaebajatele vastu ja tugines alljärgnevale:
Avalik huvi. Emajõe kalda avamine avalikuks kasutamiseks ja katkematu terviseraja loomine on kaalukas avalik huvi, mis tagab linlastele puhkevõimalused. Matkarada ei paikne kaebajate elamute lähedal ja sellega ei kaasne olulist riivet privaatsusele. Maaomanike omandiõigus pole piiramatu. Avalikes huvides on Emajõe kallastel vaba liikumise planeerimine, et tagada piirkonna elanikele võimalused vabaõhupuhkuseks.
Üldplaneeringu olemus. Üldplaneering on kõrge üldistusastmega dokument, mis iseenesest veel omanike õigusi ei riku. Matkaraja tegelik rajamine eeldab eraldi kokkuleppeid maaomanikega või tasulise sundvalduse seadmise menetlust, mida kaebajad saavad omakorda vaidlustada.
Kohtuvaidlus läbis kõik kolm kohtuastet. Lõpptulemusena jättis Riigikohus kinnistuomanike kaebuse rahuldamata ja linna otsus matkaraja planeerimiseks jäi kehtima. Riigikohus leidis, et Tartu linna otsus oli seaduslik, huvide kaalumine korrektne ning kinnistuomanike omandiõiguse piirang oli avaliku huvi tõttu põhjendatud ja proportsionaalne ning põhjendas seda alljärgnevalt:
Üldplaneering riivab omandiõigust. Riigikohus asus seisukohale, et üldplaneering on õiguslikult siduv dokument ja sellega matkaraja asukoha määramine riivab juba iseenesest omanike omandiõigust. See loob õigusliku aluse tulevikus kinnistute omanike õigusi piirata.
Sundvalduse seadmise võimalus. Riigikohus lükkas ümber seisukoha, et matkarada saab rajada vaid omanikega kokkuleppel. Üldplaneering, mis defineerib matkaraja ülekaaluka avaliku huviga objektina, annab linnale õiguse vajadusel algatada sundvalduse seadmise menetlus, kui kokkulepet maaomanikega ei saavutata.
Riive on siiski proportsionaalne ja õigustatud. Kuigi omandiõiguse riive eksisteerib, hindas Riigikohus selle intensiivsust madalaks, muu hulgas kuna (i) matkarada kulgeb juba olemasoleval kallasrajal, kus liikumine on niigi lubatud; (ii) rada paikneb hoonetest piisavalt kaugel (elamutest 45–200 m, saunast 15–20 m); (iii) kaebajate hirmud matkajate õigusrikkumiste ees ei ole piisavalt põhjendatud, et matkaraja rajamisest loobuda, ja (iv) avalik huvi saada katkematu ligipääs Emajõe kaldale kaalub üles omanike erahuvid.
