Kohtuvaidluse keskmes oli pankrotihalduri nõue ettevõtte endise juhatuse liikme ja ainuosaniku vastu. Haldur nõudis neilt solidaarselt kahju hüvitamist, mis tekkis 2013. aastal tehtud tehinguga.
Hageja (pankrotihaldur) väitis, et ettevõtte juhatuse liige rikkus tahtlikult oma kohustusi, kuna kahjustas teadlikult ettevõtte vara, andes väärtusliku õiguse ära tasuta. Ainuosanik tegutses aga heausksuse põhimõtte vastaselt, võttes tasuta vara vastu. Hageja leidis, et kuna tegu oli tahtliku rikkumisega, kehtib nõudele kümneaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 kohaselt. Ning alternatiivselt, kui kohaldub lepinguväline vastutus, hakkab nõue aeguma alates kahjust teadasaamisest TsÜS § 150 lg 1 kohaselt.
Kostjad (juhatuse liige ja ainuosanik) vaidlesid vastu, et kahju ei tekkinud. Nende hinnangul ei olnud tehing tasuta, ja varade müügihind tasaarvestati kohustusega. Lisaks olid kostjad seisukohal, et nõuded on igal juhul aegunud, kuna aegumistähtajad on möödunud ja tegu ei olnud tahtliku rikkumisega.
Alamastme kohtud (Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus) rahuldasid hagi. Mõlemad kohtud leidsid, et tehing oli sisuliselt tasuta ja tekitas kostjale kahju. Kohtute oluline seisukoht oli, et nõuded ei ole aegunud, kuna aegumistähtaja algust tuleks lugeda hetkest, mil pankrotihaldur kahjust teada sai, mitte tehingu tegemise hetkest. See tagab võlausaldajate huvide kaitse olukorras, kus ettevõtte juhtkond ise on kahju tekitamisega seotud.
Riigikohus aga tühistas alamastme kohtute otsused ja jättis hagi rahuldamata, leides, et nõuded mõlema kostja vastu on aegunud. Riigikohtu peamised põhjendused olid järgmised.
Juhatuse liikme vastutus. Nõudel juhatuse liikme vastu on seaduse järgi viieaastane aegumistähtaeg, mis algab rikkumise hetkest (antud juhul 2013. aastal). Seega oli 2022. aastal esitatud hagi hilinenud. Erandlikku kümneaastast aegumistähtaega ei saanud kohaldada, sest tehingust oli teadlik ja sellega nõus äriühingu ainuosanik. Riigikohtu üldkogu on ka varasemalt selgitanud, et äriühing ei saa kümneaastasele aegumistähtajale tugineda siis, kui juhatuse liikme tegevust kontrollivatele isikutele oli huvide konflikt teada. Kui osaühingul ei ole nõukogu, on juhatuse kontrollimine osanike pädevuses. Kuna ainuosanik oli juhatuse liikme esindusel tehtud tehingust teadlik, ei saa huvide konfliktile tuginedes kohaldada juhatuse liikme vastu esitatud nõudele kümneaastast aegumistähtaega. Seega ei kohaldu praegusel juhul TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.
Osaniku vastutus. Nõudel osaniku vastu kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 alusel, mis samuti algas tehingu tegemisest 2013. aastal. Riigikohus selgitas, et tehingust tuleneva nõude aegumine algab TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks siis, kui õigustatud isikul tekib õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seejuures pole oluline, millal nõuet esitama õigustatud isik nõudest teada sai. Ehk, Riigikohus lükkas tagasi alamastme kohtute seisukoha, et nõude aegumine algab pankrotihalduri teadasaamisest, kuna konkreetsete nõuete puhul tuleb aegumist arvutada rikkumise toimepanemise hetkest.
Lisaks selgitas Riigikohus, et aegumine iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Aegumise regulatsiooni eesmärk on saavutada õigusrahu, mistõttu peavad tsiviilkäibes osalejad arvestama sellega, et nõuded ühel hetkel aeguvad ja neid ei saa kostja aegumise vastuväite korral enam maksma panna. Samuti ei muuda aegumise regulatsiooni kohaldamist hea usu põhimõtte vastaseks ka see, kui äriühing on ühe isiku kontrolli all ja aegumistähtaja kestel juhatuse liikme vastu nõuet ei esitata.
